Andres Mustonen: peeglike, peeglike seina peal

Foto: Andre Taal, foto on erakogust

Nartisissism poliitikas

Kui Savisaar veel elus oli, võis kuulda üht ja teist inimest ütlemas, et ma ei tea ühtegi inimest, kes Keskerakonda kuulub. Praegu räägitakse sama asja Helmede ja EKRE kohta. Mida see tähendab? See tähendab seda, et igaüks on klammerdunud oma kasti, aga see on juba enda ja oma arusaamade imetlemine. Nartsissism tähendab seda, et inimene on kohutavalt armunud omaenda juttu ja tegevusse. Minu arvates ei tohiks me kunagi milleski lõpuni kindlad olla. Otsuseid tuleb muidugi pidevalt teha, ilma selleta ei saa elada.

Kui me usuksime jumalikku seadust või täiuslikku kosmoloogilist printsiipi, kui me seda pidevalt otsiksime ja oleksime sellele avatud, saaksime oma mullist välja. Tänapäeva maailmas on see päris keeruline. Me peame oma ühiskonda küll vabaks ja demokraatlikuks, aga paberil näeb asi välja ilusam kui päriselus. Vaimne okupatsioon on kohati väga tuntav, me oleme vangistatud meediamulli, mis on loomult väga nartisissistlik.

Asi hakkab pihta ilmselt juba haridussüsteemist. Kui meil oleks nii, et õpipoiss või sell õpib meistrilt ja õppimine oleks vestlus, oleks minakultusel vähem võimalusi. See on aga üks kõige ohtlikumaid asju – veendumus, et mina tean. Elamise aluseks peaks olema just vastupidine printsiip: me teame väga vähe, aga meile on antud oskus olla pidevalt uudishimulik. Seda ei ole meilt veel ära võetud. See ei ole aga uudishimu selle vastu, mida leht kirjutab, siin on kahjuks tihti tegemist pealesurutud seisukohaga. Ma räägin siin uudishimust nähtuste, protsesside, inimloomuse ja hinge vastu.