Vahel on raske suhelda armastusväärselt, võtta teist inimest sellisena, nagu ta on, kuulata ta ära. Suhtluses varitsevad ootused, eelarvamused, hoiakud. Teist kuulates on teadvuses ärkvel Mina, kes paralleelselt kogeb enese vajadusi, soove, mõtteid ja tundeid, mis nõuavad ruumi märgatud ja vastu võetud saamiseks.
Teisega kohtudes on ärkvel nii see osa minust, mis pakub teisele ruumi kui ka see, mis isekalt soovib teise kaudu lahendada enda teemasid. Esimeses peitub minu inimlik loov potentsiaal, mis võimaldab päriselt kohtuda. Teises aga puuduses, igatsev ja rahulolematu väike haavatud laps, kes otsib hoitust ja armastust.
Kui seame suheldes oma teemasid esiplaanile, segame vahele teise jutule, ärritume teise jutu peale, võib oletada, et me pole teadlikud oma nartsissistlikest haavadest, mis teadvustamatult psüühikas parajat hetke ootavad, et tähelepanu nõuda. Kõigil on sedalaadi haavu ning me oskame nendega kuidagi toime tulla. Enamasti surume nad alla või elame intensiivselt välja. Need variandid ei taga armastuväärset inimlikku suhtlust.