Udo Uibo: sõnast ja selle taustast

Foto: Andre Taal, fotograaf Jake Farra

Igal sõnal on oma lugu. Sõna nartsissism on nooruke, seda niihästi meil Eestis kui ka mujal, kust ta on meile laenatud. Tema taust on siiski märksa vanem, ulatudes sajandite kaugusele minevikku.

Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on nartsissism meditsiinitermin, millel on kaks tähendust: 1. iseendale suunatud seksuaalne sättumus, kus suguline rahuldus saadakse oma keha vaatlemisest ja puudutamisest; 2. isiksusehäire, millele on omane üleolekutunne ja eneseimetlus. Seletavas sõnaraamatus leidub ka viideartikkel sünonüümiga nartsism, mis juhib põhiartikli nartsissism juurde. Lähedane on Eesti Entsüklopeedia määratlus: nartsissism, nartsism, haiglane eneseimetlemine. Psühholoogias on autoerotism, iseendale suunatud seksuaalne sättumus, kus suguline rahuldus saadakse oma keha vaatlemisest ja puudutamisest.

Alustagem kaugemalt. Rooma luuletaja Publius Ovidius Naso (43 eKr–17 pKr) jutustab oma peateoses „Metamorfoosid“ kreeka mütoloogiast pärineva loo noormehest Narcissusest (kreeka keeles Narkissos). Temasse on armunud paljud neiud ja noormehed, kuid Narcissus lükkab nende lähenemiskatsed tagasi. Antiikmüüdil on mitmeid variante, Ovidiuse järgi armub Narcissusesse mäenümf Echo, kes samuti hüljatakse. Ta kuhtub kurbusest ja lõpuks jääb temast järele vaid kaja.