Ain Mihkelson: nartsissism igapäevaelus

Foto: Andre Taal, fotograaf Kert Kruusakivi

„Sa ei pea mõtlema sellele, mida maailm vajab, vaid mis sind kirglikuks teeb,“ ütles mulle hea tuttav. „Mis mõttes?!“ tundis maailmaparandaja minus vastupanu. Samuti nagu nüüd, kui Kaie küsis, kas oleksin valmis nartsissismist kirjutama. Minus seda ju pole. Või äkki siiski on?

Järgnevalt vaatan, kas me oleme ikka nartsissismi „patust“ nii puhtad, kui arvame. Artikli teises pooles uurin, mida teha, et nartsissismi igapäevaelus vähem oleks.

Definitsioon

Nartsissisti kirjeldatakse kui endale ja oma vajadustele keskendunud isiksust, kes rahuldab oma vajadusi teiste arvel. Räägitakse tervest ehk normaalsest nartsissismist ja selle ebatervest variandist. Viimase puhul on tegu eneseimetlejaga, kes peab ennast teistest paremaks, ilusamaks ja targemaks. Ta vajab teiste tähelepanu ja imetlust, kuid ei suuda ise teisi mõista.

Diagnoos

Alustan üldisemast ehk inimkonnast tervikuna. Esimene tunnus: nartsissistid rahuldavad enda vajadusi teiste arvel. Minu arust iseloomustab see tänast lääne ühiskonda. Tarbime kaugelt rohkem kui jätkusuutlik, liikudes jõudsalt maakera ressursside ammendumise poole. Eestis oleme oma ökoloogilise jalajäljega halvas mõttes maailmas top 10 seas. Ehk siis kollektiivselt oleme Maarjamaal väga suured nartsissistid.