Katriin Saa: kas nartsissism või enesearmastus?

Foto: Andre Taal, fotograaf Kretel Kuusk

Elame ajastul, kus enesearmastus on popp. Sel teemal leidub lugematu arv koolitusi, videoid, raamatuid, taskuhäälinguid ning veel palju muud. Äärmuslik enesearmastus võib liigituda aga nartsissistliku isiksusehäire alla, mille eest on meeletus koguses hoiatusi. Kus jookseb aga piir nartsissismi ja tervisliku enesearmastuse vahel?

„Nartsissism on tõdemus, et mul on oma nahas mõnus olla. Eluterve kogus nartsissismi on meile kõigile hädavajalik, ilma selle baastungita puuduks meil enesekindlus, me ei tunneks oma väärtust ega oskaks ka teisi väärtustada.“ Nii defineerib nartsissismi psühholoog Katrin Saali Saul Vikerraadio „Peresaates”. Just elutervet nartsissismi reklaamitakse tänapäeval igas kanalis. Internet kubiseb õpetustest, kuidas armastada iseennast ning kuidas ennast alati esimeseks seada. Iseenesest on see ju õige, et kui inimene on endaga rahul, on ta õnnelikum, parem sõber, kaaslane ning ühiskonnaliige. Ent kui positiivne nartsissism muutub äärmuslikuks, viib see negatiivse nartsissismini.