juhtkiri ⟩ Kaie Metsla: vivipaarne ema
„Head lapsed need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm,“ laulavad Ellerheina lapsed Nukitsamehe vitsalaulus. Ma olen kasvatanud oma kolme last põhimõtte järgi, et mina saan neile väiksest peast kaasa anda nii palju armastust kui vähegi võimalik. Kui see pagas on olemas, siis kõige muuga saab hiljem elus hakkama.
Väikesel lapsel on habras hing. See on ilus ja vajab turgutamiseks hoolt ning hellust. Lapse psüühika peab hiljem elu turbulentsis vastu pidama. Seepärast on ka loomulik, et ma pooldan kodulähedasi koole, lapse päevaplaani, kus jääb aega ja ruumi vabadusele, mõistvaid vanemaid ja kodu, kuhu võivad alati külla tulla sõbrad. Olen seisukohal, et lapse vaimset tervist turgutab kõige paremini õues mängimine ja suvevaheajad maakodus või vanavanemate juures. Laps on nagu väike puu, kus mulda pandud seemnest võrsub vitsake, millest armastuse toel kasvab tugeva võraga kaunis metsahiiglane. Mida jämedamaks saab tüvi, seda kaugemale ulatuvad oksad. Nii kasvab loomulikul teel distants vanema ja lapse vahel. Ühendus aga jääb.
Meie elu koosneb suhetest. Suhetest iseenda, oma lähedaste, teiste inimeste ja keskkonnaga. Mida paremas kooskõlas olen oma sisemaailmaga, seda tervemad on ka suhted ümbritsevaga. Aldous Huxley kirjeldab oma düstoopilises romaanis „Hea uus ilm“, kuidas kolmekümne nelja korruselises „hallis masajas hoones“ asuvas Kesk-Londoni Haude- ja kohandamiskeskuses toimub kaasaegne viljastamisprotsess – vabatahtlik operatsioon ühiskonna heaks. Ükski tsivilisatsioon ei pea Huxley sõnul vastu ilma ühiskondliku stabiilsuseta. Ühiskond koosneb aga indiviididest ning individuaalse stabiilsuse saavutamiseks vorbitakse ühest munasarjast kuueteisttuhande kaupa sarnaseid inimesi. Kõik kuulub kõigile ja kõik on õnnelikud, sisendatakse kodanikule, kes ei tea, mis on kodu, perekond ja mis tähendab lähedus teda üheksa kuud oma kõhus kandnud vivipaarse emaga. „Maailmakontrolörid on loonud ideaalühiskonna, kus geenitehnoloogia, ajupesu ja mitmekülgsete naudingute osav kasutamine on teinud inimestest rahulolevad tarbijad. Tugevad tunded ja ihad on alla surutud,“ võib lugeda raamatu kaanetekstilt. Huxley düstoopias möödub lapsepõlv kindla režiimi all, lapsed kasvavad laboris.
Minu lapsepõlv lõppes seitseteist aastat tagasi, sel hetkel, kui ma ei olnud enam kellegi laps. „Lapsepõlv lõppeb siis, kui kaovad meie kallid vanemad,“ kirjutab lehe füüsikarubriigis Ene Ergma. Lapsepõlve faktiline lõpp ei tähenda aga lapsepõlvest kaasa saadud tunnete ja kogemuse kadumist. Neid ei saa meilt võtta keegi. Nende olulisus pigem suureneb ja võimendub sedamööda, kuidas neid oma lastele edasi jagame. „Armastus võidab kõik“ on mantra, mida mina olen läbi elu lausunud. See võib tunduda esmapilgul läägena, kuid ometi on see mind aidanud läbi ka väga keerulistest hetkedest. Oma lastele ütlen ma aeg-ajalt ikka, et enamuses asjades olete te minust kõvasti targemad, kuid minul on teist rohkem elukogemust. Kogetud edu ja ebaedu õpetavad ja kasvatavad eneseusku. Iseendasse uskudes ja oma kogemusele toetudes saab jagu hirmust – hirmust, mida meie praegune ühiskond hoogsalt laiali külvab. Mina püüan oma mantraga külvata juurde armu.
„Arm aitab enam kui hirm,“ jõuan ma jälle Nukitsamehe juurde tagasi.