Ma kohtusin Tiiuga juhuslikult läinud sügisel. Mulle endale meeldib mõelda, et midagi siin elus ei juhtu päris juhuslikult. Carl Gustav Jung räägib sellistest kohtumistest läbi „tuleviku mina“. Ta ütleb, et see asub meie sees ja otsib pidevalt väljapääsu. Selleks tõmbab ta ligi sündmusi ning inimesi, kes teda sel teel aitaksid.
Tiiu Mägi kohta on teada, et ta viib kaks korda aastas eestlastest rogainisõpru orienteeruma nii kodu kui välismaistele kaunitele maastikele, ta on korraldanud rahvusvahelist noorte teatrifestivali Teenifest alates 2003. aastast, lisaks juhendab ta noorte teatristuudiot KutiMuti Stuudio ja on juba kakskümmend kaheksa aastat Laulasmaal asuva KutiMuti Noortelaagri juht. 2021. aastal tunnustati Tiiu Mägi tööd õiguskantsleri elutööpreemiaga „Lastega ja lastele“. Sellest juhuslikust kohtumisest tekkis mul kindel soov, et ma tahan vestelda lastest ja lapsepõlvest just Tiiuga. Meie vestluskohaks pakkus ta välja ühele oma endisele laagrilapsele kuuluva kohviku.
Kaie: Hakkame teatriteemast pihta. Sa saabusid just Soomest?
Me osalesime oma teatritrupiga Soome suurimal koolinoorte teatrifestivalil „Ramppikuume“, mida on peetud 1997. aastast. Tõlkes tähendab see rambipalavikku. Festival toimub Pori lähedal Kankanpääl, see on Helsingist 300 kilomeetrit põhja pool. Esimest korda läksime maad kuulama 2014. aastal. Mu kunagine ülikoolikaaslane Helsingist tegeles noorsootööga. Kui ta kuulis, et mul on väike teatristuudio, kutsus ta külla. Sõitsime kohale viiekesi ühes autos. Meid võeti väga südamlikult vastu, koheldi lausa kuninglikult. Kui kõik kohalikud noored tulid oma magamiskottide ja madratsitega, siis meile olid valmis seatud pehmed voodid, muretsetud tekid ja padjad. Ürituse peakorraldaja Ullamarja Kontiainen on ise väga soe inimene, eks see loob õhkkonna. Me oleme nüüdseks Ramppikuumel igal aastal osalenud. Koroonaaeg jäi muidugi vahele: ühel aastal ei toimunud üldse midagi, järgmisel korraldati virtuaalne festival, kuhu saatsime omapoolsed tervitused. Nüüd kutsutakse meid juba külalisesinejateks. Etendused on meil seal alati hästi välja tulnud. Ma soomendan tekstid, et sealsetel noortel oleks lihtsam aru saada. Teeme suures osas füüsilise liikumisega teatrit. Sõnaline osa on väiksem, et kergem oleks jälgida. Kui me seekord, pea kümme aastat hiljem, kohale jõudsime, hakkasime õhtul meenutama, mis kellelegi on meelde jäänud. Minu pojale, kes tollal oli kaheteistaastane, meenus see, kuidas Ullamarja teda esimest korda kohates kahele põsele ohjeldamatult suudles. Järgmisel aastal, kui me juba kuueteistkümnekesi festivalile sõitsime, rääkis ta kõigile, et soomlastel on komme tervituseks kõiki mõlemale põsele suudelda ja ka meil oleks viisakas vastata samaga. Nii tormaski kogu meie teatriseltskond kohale jõudes korraldajate juurde neid põskedele musitama. Vastuvõtjad olid muidugi üllatunud, aga arvasid samuti, et ju Eestis on nii kombeks.