Hardo Pajula: õnnelik lapsepõlv

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Ma võisin siis olla ehk kümne aastane. Rakvere KEK-i kahe kolmekorruselise kortermaja taga algas rustikaalne vahevöö, kuhu kuulusid laste mänguväljak, garaažid ja aiamaa. Pärast seda algas kaunis vesine keskkond, kus ujusid pardid ja oli huvitav.

Seal sai parvetada ja üksteise parvesid uputada. Viimastel päevadel pähe tikkuv mälestuspilt räägib just ühest sellisest manöövrist. Pilt on kaunis hägus, palju meid võis seal tookord olla, ei mäleta. Võib-olla tegin seda üksi ja sedagi vaid oma kujutluses. Kes seda enam kinni võtab. Ühes olen aga kindel: Näpi küla topograafia oli üldjoontes selline, nagu ma seda eespool kirjeldasin. Küla servas oli vaba vett.

Täna katab seda asfalt, millel asub suur saeveski.

...

Lehe teises numbris intervjueerisin ma Charles Eisensteini, kelle raamat „Kliima: uus lugu“ ilmus 2021. aasta jõulude ajal Swedbanki raamatusarjas. Charles rääkis intervjuus külaskäigust pojaga ühe rannikuäärse tiigi juurde. „Me vaatasime vees ukerdavaid kilpkonni ja järsku tundsime mõlemad, mismoodi oleks olla kilpkonn. Meie vahele tekkis side.“ Mõistusega saan ma aru – jätkab ta –, et kilpkonnad on minust eraldi, kui nendega midagi juhtub, siis mind see kohe otseselt ei mõjuta. „Kui me kilpkonni vaatasime, siis tundus meile aga täiesti jabur niimoodi mõtelda. Sel hetkel tundsime me end nende kilpkonnade, tiigi ja puudega täiesti ühte kuuluvat, nii et ainuüksi mõtegi sellest, et need võidakse hävitada, põhjustas meile valu.“