Ene Ergma: kilde lapsepõlvest

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Mind on tihti vihastanud mõningate inimeste veendumus, et meil, kes me elasime nõukogude ajal, oli lapsepõlv kindlasti väga õnnetu. Ma ei saa sellega nõustuda. Kas lapsepõlv on õnnelik või õnnetu, selle määravad ära last ümbritsevad inimesed. Ja mitte ainult tema vanemad – olen palju kordi kuulnud täiskasvanutelt lugusid, et nii mõnigi kord varjutas vanavanemate tähtsus vanemate oma.

Minul selliseid vanavanemaid kahjuks ei olnud, nad surid juba enne Teist maailmasõda. Kuid see soojus ja hoolitsus, millega mu vanemad oma kolme last ümbritsesid, ei andnud mulle tunda, et olen millestki ilma jäänud. Jah, aastad enne Stalini surma olid meie vanematele tohutult rasked, aga ema-isa püüdsid lapsi muredest eemal hoida. Vanemad pidasid esmatähtsaks, et lastel oleksid kõhud täis, vahel isegi oma õhtusöögi hinnaga.

Hiljuti nägin NatGEoWild programmis vahvat loodusfilmi, kus varaan püüdis rünnata pisikeste lindude pesa. Vapper jämejalg, nii oli linnukese nimi, ajas oma tiivad laiali ja ei astunud tagasi, kuigi võitlejad olid väga erinevates kaalukategooriates. Lõpuks varaan lahkus. Vanema vaprus kaitses last kõige kurja eest. Olgu siis olud ja keskkond missugused tahes.