Hardi Volmer: pildikesi mälumere süvakihtidest

Foto: Markus Tamm, fotograaf Toomas Kalve

• Kui minus on midagi ilusat, siis suuresti tänu ilukirjandusele, usaldab meile Hardi Volmer.

Muidugi pärineme kõik oma lapsepõlvest, lohistades kaasas hirme ja arme, mis säält oma hakatuse saand. Selles on süüdi eelkõige emotsionaalne mälu. Me oleme, kes me oleme, ainult sedavõrd, kuivõrd mäletame.

Mina näiteks kardan pimedat. Küllap seepärast, et see kehutab mu kujutlusvõimet ja sundmõtteid. Mul peab magades öölamp põlema ja miski häälitsema, näiteks raadio, mis ka minu teadvuseta olekus mulle inimesteilmast elumärke saadaks. Mul on alati kõhe ujuda jõe või järve mustavates vetes, kus iial ei tea, mis sääl sinu all võib olla. Kord lugesin lasteajakirjast hiidkaheksajalast. Meie meri on ju väinupidi ühenduses maailmamerega ja miks ei võinuks need ulmelised elukad sedakaudu ka minu kodujõkke ujuda? Unedeski liuglen veel sagedasti Sauga jõe linnapoolses osas, kus veevool iidse Vana-Pärnu kalmistu alumistest matustest inimjäänuseid lahti uuristab. Nägemuses liigub mu alt läbi hõbeja tolmukorraga kaetud inimtekkelist kraami – ka inimesi. Kas see võib olla sellest, et minu Tallinna vanaemal oli kombeks mind karistuseks allumatuse eest pimedasse vannituppa sulgeda? Mine tea!

Ma olen esmasündinu ja sestap inimkatsete subjekt. Olen isa-ema ja nende sõpradega Valgerannas – nemad on alla kolmekümnesed ja mina vaevu kolmene. Olen rannalinal uinunud. Seltskond läheb luite taha varju ja isa filmib uudses olukorras ärkava lapse reaktsioone 8-millimeetrise kaameraga. Ma olen neid kaadreid hiljem näinud. Väike poiss, hüljatuse meeleheites röökides, jooksmas üksi sillerdava vee taustal.

Koosviibimistel pannakse mind sagedasti laulma üht haledat laulukest millel sõnad umbes sellised: Hardike, väikene läheb ära kaugele, kaap tal peas, kepp tal käes...

Seda misereeret inimelu kurjast ettemääratusest, ei suuda ma kunagi lõpuni laulda. Hääleke katkeb ja pilt mattub pisarauttu. Seltskond on vaimustuses, aga mina justkui teadnuks juba, et varsti tuleb jätta kõik see tuttav ja turvaline ning sukelduda elumere külmadesse voogudesse. Paljude erinevate kodude sunnitud hülgamised on mind elus hüljatushirmu vastu karastand, aga ikkagi kaasneb pikemale reisile minemisega vaevu tajutav äng.

Ma olen esmasündinu ja sestap inimkatsete subjekt. Olen isa-ema ja nende sõpradega Valgerannas – nemad on alla kolmekümnesed ja mina vaevu kolmene. Olen rannalinal uinunud. Seltskond läheb luite taha varju ja isa filmib uudses olukorras ärkava lapse reaktsioone 8-millimeetrise kaameraga. Ma olen neid kaadreid hiljem näinud. Väike poiss, hüljatuse meeleheites röökides, jooksmas üksi sillerdava vee taustal.

Sõbra telefonikutsung tekitab minus hella, igatsusliku tunde, sest kostuvad tuntud laulu „Õhtud Moskva lähistel“ algusnoodid. Soojadel suveõhtutel moodustas see lisaks hävituslennukite reaktiivmootorite möiretele osa minu lapsepõlve helitaustast. Teispool jõge on sõjalennuväli.

Meie pool Haapsalu maanteed elavad „meie venelased“ – vanad rannakalurid. Ega neil lihtne ole, sest poetaguses „karbikülas“ elavad lennuväebaasi rahukaitsjad. Karbiküla poisid liiguvad ainult kambas ja on sagedasti agressiivsed, sest neil on hirm, kolonistile tüüpiline alateadlik hirm pärismaalaste ees.

Kõrgemad ohvitserid käivad lendude vahel kuurortlinnas patseerimas. Üks neist on tõsiselt huvitatud kohalikust ajaloost. Sestap käib ta aeg-ajalt, pudel kaasas, muuseumis isaga lobisemas. Ta võtab isa valgustada ka „rahvaste sõpruse“ teemal. Ta kirjeldab, kuidas neile igal issanda hommikul väeosa poliittunnis jutlustatakse nende missiooni erilisusest, sest nemad töötavad otse vaenlase territooriumil. Nii algavad hommikud kõigis Baltimaade sõjabaasides. Sellest räägib isa mulle palju aastaid hiljem.

Iga elusorganismi ürginstink on eluleda. Loomulikult kardan ma surma. Aga mida kardad, seda vihkad! Lihtne psühholoogia. Viimasel ajal on minu alateadvuse mustavatest uuretest pinnale ujunud kõige ehedam painaja – russofoobia! Praeguses ajahetkes küllap iga normaalse inimese loomulik meeleseisund.

On meie tänava Evi sünnipäev. Otse minu koduväravas kevadurbades pajude all sädistab üks helendav punt imelisi tegelasi ja vaatab jõge. Murueide tütardel on jalas valged põlvikud, kuldkiharate peidus säravad helepunased kolmnurgad. Ma ei julge neile ebamaistele olenditele läheneda. Varjun sireleisse. Nad on minust suuremad ja kuuluvad kogudusse. Nad käivad matkadel, neil on koondused, kus tantsitakse ringiratast ja leelotatakse maagilisi loitse – suuder, suuder, sind ma oma sõbraks võtan, mälestuseks kingin sulle suudluse...

Veel aastajagu tuli kannatada enne, kui sain sektiliikme õnnistuse ühes regaalidega.

Õngemees, üks paljudest Pärnu ullikestest, on bussiga sõitvate naiste nuhtlus. Ta nimelt sorgib oma peenikese bambusridvaga üles nende seelikuid. Siin, ehitusjärgus õmblusvabriku betoonplokkide vahel näitab ta tüdrukutele tühiste kopikate eest oma riistvara. Ta on ise väheldane, aga „see“ ripub tal poolde säärde. Olles isaga Silla tänava saunas käinud, oskan asja taustsüsteemi paigutada. Aga minul on kõik väike, ise väike, kodu väike, eesti-isamaa väike ja „see“ veel eriti!

Väiksemas magamistoas lebab tillukeseks kuivanud ja elavat muumiat meenutav olend ning sonib mingis salakeeles, milles Mare on arvanud ära tundvat eesti keele. Istun surija sängiserval. Külm, luider käsi hoiab kinni minu randmest, kui ma üritan inglise keelde ümber panna ühe Lümanda rannaküla lapse mälestusi esimese ilmasõja eelsest ajast, mida esitatakse muhedas saare keeles. Need, elu hakul talletatud taluelu seosetud pildistused oligi kõik, mis tema mälulaegastes veel alles on.

Minu muusikamaitse on aegadega teisenend. Ma ei ole enam Greedence’ite andunud fänn, aga kui kuulen mängitavat nende Yellow River’it, tekitab see magusvalulist nostalgiat. Ma näen ennast vana koolimaja saalis, jalgu kentsakalt kõrgele ette pildudes, ajamas enda ees üht heitunud tüdrukut. Pioneerilaagri iludust. See on minu kõige esimene, tõeline tantsuõhtu!

Lübecki filmifestivali külastades olen ikka võtnud aega, et väisata üht oma sugulast. Tädi Mare elab maakonnalinnakeses ja ei räägi eesti keelt, kuna tema isa oli sakslane ja pere lahkus Eestist 1939. aastal, füüreri propagandaüleskutse käigus. Nagu paljud. Mare on minu ootamatu visiidi üle eriti rõõmus, sest tema armastatud tädi on suremas ja keeldub saksa keeles suhtlemast. Väiksemas magamistoas lebab tillukeseks kuivanud ja elavat muumiat meenutav olend ning sonib mingis salakeeles, milles Mare on arvanud ära tundvat eesti keele. Istun surija sängiserval. Külm, luider käsi hoiab kinni minu randmest, kui ma üritan inglise keelde ümber panna ühe Lümanda rannaküla lapse mälestusi esimese ilmasõja eelsest ajast, mida esitatakse muhedas saare keeles. Need, elu hakul talletatud taluelu seosetud pildistused oligi kõik, mis tema mälulaegastes veel alles on. Mare ei suuda varjata oma pettumust, sest see teave ei kõneta teda kuidagi.

Mulle on alati mõjunud tobedana tõsimeelne sonimine surmajärgsest elust. Kui me sääl sansaararattas, mistahes reinkarnatsioonivormistuses oma eelmistest eludest tuhkagi ei mäleta, ei ole ju kogu sellel hõllandusel vähimatki mõtet ega tähendust.

Ma ei tihka targutada Thanatose tungist, aga Eros oma kosmogoonilise paljunemissundusega võtab meid juba üsas oma haardesse ja teeb seda palju jõulisemalt, kui me seda endale tunnistada tihkame.

Ehmatavalt palju muutujaid, mille ajel olen teinud just kõlbelisi valikuid oma elus, näikse pärinevat lapsepõlvest. Küllap just seepärast, et sirgusin armastatuna ja hoituna, olen suutnud ühiselus osaledes näiteks trelle vältida. Maksim Gorkit meenutades julgen väita, et kui minus leidub midagi ilusat, siis suuresti just tänu ilukirjandusele. Kuidas ma seda tean? Ei teagi! Ma lihtsalt tajun seda. See on see miski, mida vanarahvas nimetas persetundeks.