Hardi Volmer: pildikesi mälumere süvakihtidest

Foto: Markus Tamm, fotograaf Toomas Kalve

Muidugi pärineme kõik oma lapsepõlvest, lohistades kaasas hirme ja arme, mis säält oma hakatuse saand. Selles on süüdi eelkõige emotsionaalne mälu. Me oleme, kes me oleme, ainult sedavõrd, kuivõrd mäletame.

Mina näiteks kardan pimedat. Küllap seepärast, et see kehutab mu kujutlusvõimet ja sundmõtteid. Mul peab magades öölamp põlema ja miski häälitsema, näiteks raadio, mis ka minu teadvuseta olekus mulle inimesteilmast elumärke saadaks. Mul on alati kõhe ujuda jõe või järve mustavates vetes, kus iial ei tea, mis sääl sinu all võib olla. Kord lugesin lasteajakirjast hiidkaheksajalast. Meie meri on ju väinupidi ühenduses maailmamerega ja miks ei võinuks need ulmelised elukad sedakaudu ka minu kodujõkke ujuda? Unedeski liuglen veel sagedasti Sauga jõe linnapoolses osas, kus veevool iidse Vana-Pärnu kalmistu alumistest matustest inimjäänuseid lahti uuristab.