Arne Hiob: lapsepõlv – muusika kogu eluks

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Mõne aja eest levis meedias teade, et neli last olid jäänud metsas kadunuks. Järgmisel päeval täpsustati, et teismelised olid vägijooke pruukinud ja vabatahtlikult loodusesse irdunud. Kes on laps? Alla 18-aastane võib olla juba suur inimene. Teisalt nimetas keegi loengupidaja 60-aastaseid poisikesteks.

Nad ju elavad nagu noored ja teevad nootele naistele tittesid, selgitas ta. Igatahes jääb lapsepõlv meid saatma kogu eluks. Minu ema ja isa olid baltisaksa kultuuritaustaga inimesed, kelle kaudu õppisin tundma harmoonilist abielu ja „Eesti aega“.

Ema annab lapsele kaasa nii usu kui ka uskmatuse. Nii olen tõlgendanud juutluse põhimõtet, et juudiks loetakse ema järgi. Ema on lapsele kõige lähedasem ja annab edasi oma intuitiivsed hoiakud. Minu ema tutvustas mulle varakult piiblilugusid. Tekkis positiivne suhe Pühakirjaga, mida osa inimesi peab ekslikult tühjaks mütoloogiaks. See on vale arvamus. Piibli kõneviis on ajalooline: selles ei räägita lugusid „jumalatest“, vaid nähtamatut Jumalat kogevatest inimestest. Miks lõi läbi Piibel ja mitte mõni muu antiikteos? Sest ei Egiptusel, Babüloonial ega teistel olnud pakkuda raamatuturule võrreldava kaaluga teost. Kus kristlus vastu võeti, seal hüljati vanad mütoloogiad.