Paul Aleksander Külv: kuhu kaob lapsepõlv?

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Ühel hilissuvisel kullakarva õhtupoolikul, kui punakaskollane, tuliverev päevatera ruttas juba horisondi suunas ja kell oli täpipealt nii palju, et päevane lõõtse oli rahunenud ning tuulehingus oli kogunisti hellalt silitamas võbelevat tiigivett, jalutas pisike Mina ümber rohuse pervega veesilma kord ühtepidi, kord teistpidi.

Käes oli tal põlvekõrgune lakkpuidust kepp, millega ta aeg-ajalt viipas, justkui üritaks midagi maas lebavat toksata. Õigupoolest mõlgutas ta tähtsaid ning äraütlemata sügavaid lapsemõtteid, pööramata erilist tähelepanu sellele, mis oli eile või mis tuleb homme. Ta oli täpselt siis ja ainult seal. Pisike Mina nähtavasti ei teadnud tol hetkel, kuivõrd naudib seda – kõik näis harilik ja kadumatu, polnud midagi erilist. Ümberringi valitses justkui igavene õdus rahu: suvekuumusest väsinud rohi sahises mõtlikult, viledate okstega pikk kuusejäss kummardus pehme tuulekese käes aupaklikult tiigile, mille pinnal lebas mehise tüvega tamme haigutav vari, taamal vana saare otsas hakkas innukalt, kuid siiski veidi ettevaatlikult kraaksuma vares, kes oli seal ilmselt kaua istunud ning muhedat hilissuvist, pisut kargevõitu õhtupoolikut nautinud.