intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu David Lorimeriga: ida ja lääs (1)
20. mai 2023, 04:30
Selle asemel, et kiruda pimedust, süüta parem küünal.
Hiina vanasõna
„David Lorimer on oma ulatuslikel uurimisretkedel jõudnud paljudesse teaduse, spirituaalsuse ja filosoofia valdkondadesse. Ta on lugenud nendel teemadel rohkem raamatuid kui keegi teine minu tutvusringkonnast ning tunneb isiklikult pea kõiki asjaomaste ainevaldade juhtivaid mõtlejaid,“ ütleb David Lorimeri esseekogumiku „A Quest for Wisdom“ kaanel briti bioloog Rupert Sheldrake (vt „Tempel ajas“; TT#11, 9.21).
Lisaks talle soovitavad Lorimeri raamatut Richard Tarnas (vt „Kõik hingab koos“; TT#9, 5.21), Iain McGilchrist, Ervin Laszlo, Satish Kumar ja paljud teised. „A Quest for Wisdom“ võtab ühtede kaante vahele kokku Lorimeri ligi poolesaja aasta vältel ilmunud esseed. Sisukord annab ülevaate autorile olulistest mõtlejatest ja teemadest: Viktor Frankl, John Moriarty, Emanuel Swedenborg, Peter Deunov, Dag Hammarskjöld, Sarvepalli Radhakrishnan, Voltaire, Bertrand Russell – erinevad religioossed traditsioonid, teadvusuuringud, surmalähedased kogemused jne.
David Lorimer on pärit kuulsusrikkast šoti suguvõsast. Tema vanavanaisa James Lorimer oli advokaat ja avaliku õiguse professor, kelle pojast Robert Lorimerist sai üks Šotimaa kõigi aegade tuntumaid arhitekte. Davidi haridustee saab alguse Etonis ning jätkub pärast seda Saint Andrewsi Ülikoolis, kus ta õpib prantsuse ja saksa filoloogiat, majandusteadust ja filosoofiat. Pärast ülikooli lõpetamist 1974. aastal alustab ta oma karjääri London Citys Briti ühe vanima ja mõjukaima investeerimispanga rahvusvaheliste laenude osakonnas. „Mulle sai peagi selgeks, et see ei ole minu elu,“ meenutab ta kogumiku eessõnas ning paari aasta pärast omandab ta Cambridge’i Ülikoolist õpetajadiplomi. Seejärel õpetab ta prantsuse ja saksa keelt 1382. aastal asutatud Winchesteri kolledžis. „See oli vaimselt erakordselt stimuleeriv keskkond,“ kirjutab ta sealsamas, „seda nii õpilaste kui õpetajate osas.“ 1985. aastal avastab ta enda jaoks bulgaaria müstiku Peter Deunovi ja õpib selleks, et lugeda tema teoseid originaalis ära bulgaaria keele. Umbes samal ajal vahetab ta õpetajaameti Winchesteris direktori ametikoha vastu Teadus- ja Meditsiinitöötajate Võrgustikus (Scientific and Medical Network, SMN). Sellest ajast peale on ta toimetanud SMN-i ajakirja Paradigm Explorer. „Ma kirjutan aastas nelikümmend kuni viiskümmend pikka raamatuarvustust ja umbes 150 lühemat, pikapeale on neid kogunenud omajagu,“ ütleb ta oma raamatu eessõnas.
SMN-i asutas 1973. aastal ühes oma mõttekaaslastega Briti kõrge riigiametnik George Blaker, kes alustas oma pikka karjääri vahetult enne sõda välisministeeriumis. Peale sõda jätkas ta rahandusministeeriumis, töötades muuhulgas Briti kaubandusesindajana Hiinas. 1964. aastal viidi ta üle haridus- ja teadusministeeriumi, kus töötas kuni oma pensionile minekuni 1971. aastal. Viimasel ametikohal jõudis talle pärale, mil määral mõjutavad nüüdisaegset teadust ja teadusharidust teadvustamata materialistlikud alusoletused. Tema vestlused elu spirituaalsest mõõtmest huvitatud teadlastega päädisid kaks aastat hiljem SMN-i asutamisega. Esimestel aastatel hoidis võrgustik madalat profiili (selle liikmeid nimetati eraviisiliselt konspiraatoriteks). Esimene avalik üritus toimus alles 1977. aastal. Konverentsil „Teadus, teadvus ja inimhing“ astus teiste hulgas üles kuulus briti majandusteadlane, John Maynard Keynesi protežee Ernst Schumacher. Järgmisel aastal korraldati esimene konverents sarjast „Müstikud ja teadlased“. SMN-i auliikmete hulka kuuluvad Nobeli füüsikaauhinna laureaadid Brian Josephson ja Roger Penrose, süsteemiteoreetik Ervin Laszlo, psühhiaater Stanislav Grof, filosoofid Ken Wilber, Iain McGilchrist, psühholoog Dean Radin ja mitmed teised väljapaistvad mõtlejad.