E, 29.05.2023

Kaie Metsla: unistus, kannatus, armastus

, Edmund Burke’i Selts liige.
Facebook Twitter
Comments
Foto: Andre Taal, fotograaf Jan Martin Metsla

„Ma nägin oma lapsepõlve tänavaid, väljakuid, maju ja kodukohta – kõik tundus nii ehe –, otsekui oleksin juba surnud ja vaataksin surnuna teispoolsusest, olles ise tont, sellele tontlikuna mõjuvale linnale.“ Need Viktor Frankli, holokausti üle elanud Austria psühhiaatri, read raamatust „... ja siiski tahta elada“ saadavad mind lennul Viini.

Lennuk maandub ja mu mälupildis on Frankli kirjeldatud sõit viiekümnekaupa kahe väikese trellitatud luugiga vangivagunites Auschwitzist Dachausse. Sel teekonnal läbi tontlikuna kumava sünnilinna tundsid nad end rohkem surnute kui elusatena.

Frankl sündis juudi perekonnas, töötas professorina Viini Meditsiinikoolis, külalisprofessorina Harvardis, Dallases ja mujal. Kaunis Viinis leidis ta oma armastatu. Vaid kaheksa kuud peale abiellumist küüditati ta koos oma vastse lapseootel kaasa ja vanematega Theresienstadti koonduslaagrisse. Elusana naases sealt ainult tema. Vangilaagri mälestused on jubedad, hoomamatud ja ebainimlikud. Frankl kirjutab õudustest ja olukorra lootusetusest – ajast, mil iga päev ja iga tund varitses surmaoht ning peaaegu iga vang mõtles enesetapust.

Facebook Twitter
Comments

Märksõnad

Tagasi üles