Liis Koger: milleks inimesele kujutlusvõime?

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Terve selle aasta on mind kummitanud küsimus “Milleks inimesele kujutlusvõime?” Kui selgus, et Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituse pealkiri on “Tegelikkus ja kujutlus”, pani see mõtlema emotsioonide kui isikliku tõe kandjate ning nende all põiklevate varjude kui teadvustamatuse mere üle. Meenus mõte Anaïs Nini päevikuformaadis romaanist „Henry ja June“: „Minuni võib jõuda kahel viisil: suudluste või kujutlusvõime kaudu. Kuid eksisteerib hierarhia: suudlustest üksi ei piisa.“

Oma mõtiskluses kujutlusvõime olulisusest reaalsusloomes lähtun eelkõige kunstniku vaatenurgast, ent jõuan ikka sinna välja, et meie tegelikkus sõltub suuresti kujutlemise oskusest, ning kuivõrd see üksikisikuti on erinev, elame ka tajupõhiselt erinevates maailmades. Kas demokraatia tähendab, et kõigil on õigus kõiki sõna noaga taga ajada? „Vaikimine on kuldne, aga kui see hakkab ohustama vabadust, muutub ta kollaseks,” on öelnud Edmund Burke. Ühest keskpunktist saab alguse aina suurenevate ringidega kujutis, kuhu on haaratud loovisik, tema kunst ning lõppeks — kogu ühiskond.