Marge-Marie Paas: kogemusvälja laienemine

Foto: Andre Taal, foto on erakogust

Kogemust mõistame fenomenoloogias selle kõige laiemas mõistes, selle alla kuuluvad kõik võimalikud kogemused: elukogemused, esteetilised kogemused, kujutlused, religioossed ilmumised jne. Samuti on mäletamine, oletamine, fantaasia ning illusioon fenomenoloogia mõistes kogemusaktid, mis reaalselt ei eksisteeri ja mida ei saa füüsiliselt puudutada. Kuigi me ei saa oma teadvuses ilmnevaid kogemusobjekte katsuda, oleme nendega ometi seotud. Just see teeb meie kogemuse sisu uurimise huvitavaks. Mis on antud ja kogetud meie teadvuses tegelikult?

Fenomenoloogia pöörab tähelepanu kogemuse sisule kui teadvusele millestki, mille poole ollakse suunatud. See tähendab, et kõik kogemused, mida ma kogen, on „teadvus millestki“, „kogemus millestki“ või „kellestki“. Fenomenoloogias nimetatakse seda intentsionaalsuseks. Fenomenoloogia ei püüa meie teadvuses ilmnevaid objekte selgitada, vaid kirjeldada.

Tavaliselt mõistame teadvust kui teadvust millestki ja kui subjektiivset kogemust. Fenomenide uurimisel saab kirjeldada kõiki mulle ilmnevaid objekte – ka neid, mis on mulle antud immanentselt – ning fenomenoloogia püüab tuua selgust subjektiivse kogemuse olemusse või isegi tungida selle sisemusse.