juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: Baconi pankrott

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Mu isa ja vanaisa olid mõlemad alkohoolikud. Mõlemad lõpetasid viienda elukümne alguses oma elu enesetapuga. Ma ei uskunud, et elan vanemaks kui nelikümmend aastat, ja tegutsesin vastavalt. Kümme aastat tagasi lõppenud joodikukarjääri kõige kirkamateks saavutusteks jäid arestimaja ja purjus peaga televisioonis töllerdamine, piinlike juhtumite kaust on vähemalt kolmesaja meetri paksune.

Kui hästi läheb, tähistan kolme nädala pärast oma viiekümne kuuendat sünnipäeva. Tänu asjaolude seletamatutele kokkusattumustele on mul praegu kütkestav töö ja kaunis kodu. 2013. aasta aprillis oli sündmuste sellise arengu tõenäosus 0,000... – nullijoru ulatub siit Karpaatideni.

Sõna „trauma“ sigines mu leksikasse üsna hiljuti. Ma ei liialda väga, kui ütlen, et kümme aastat tagasi mahtusid mu filosoofia- ja psühholoogiaalased teadmised ühte lausesse: „7. novembril tuleb minna paraadile.“ Nii oli mulle tipikoolist (lõpetasin selle 1992. aastal) meelde jäänud. Esialgne huvi nende teemade vastu, millega ma olen viimased viis aastat süvitsi tegelenud, oli puhtpraktiline: tahtsin vabaneda pidevatest enesetapumõtetest (vt „Kuidas minust sai pseudoteadlane“; TT#12, 9.21).

Umbes viis aastat tagasi avastasin, et mul on maailmavaade, varem ujusin selles nagu kalad akvaariumis – see on nende ainumõeldav keskkond. Tagantjärgi tark olles võin seda hetke pidada oma tervenemisteekonna alguseks. Maailmavaateid on mitmeid ja neil on meie käitumisele, mõtlemisele, tunnetele ja läbielamistele põhjapanev mõju. Ülle Allsalu kirjutab tänases suurepärases leheloos „Trauma kui kingitus“ selle kohta nii: „Senine omaksvõetud lineaarne, materialistlik, eraldav ja olemuslikult traumeeriv paradigma asendub kaastundliku, tervendava ja kordades avarama [minu kursiiv, HP] maailmavaatega.“ Need sõnad võtavad napilt kokku ka minu viimaste aastate kogemuse.

Maailmavaate muutus, mida võib kantiaanlikus tähenduses kirjeldada tajufiltrite vahetusena, on avanud mu ees uue reaalsuse. Televiisori eest pudenesin ma ära juba oma uudismaa-aastate lõpus, see tegi ellujäämiseks vajaliku pöörde kordades lihtsamaks. Vastasel juhul istuksin praegu isa ja vanaisaga ühes lauas, olen selles päris kindel. Ilma YouTube’ist ammutatud alternatiivsete elu- ja ühiskonnakäsitlusteta (Peterson, Sheldrake, Hillman, Eisenstein, Kingsnorth jt) poleks mul olnud millelegi toetuda.

„Moondunud reaalsustajust sünnivad seda kinnitavad institutsioonid ja ideoloogia, mis taastoodavad traumat ja normaliseerivad igapäevast vägivalda,“ kirjutab Allsalu. „Kas ma olen sattunud zombifilmi?“ küsib briti endine finantsajakirjanik Jules Evans, keda ma intervjueerisin Tähenduse teejuhtide 8. numbris (vt „Me kannatame oma uskumuste pärast“, 4.21). „Tegelikult oleme elanud zombifilmis juba mitmeid aastaid, sest meie vanad ideed ja nendele ehitatud süsteemid on olnud surnud juba mõnda aega. Meid ümbritsevad zombiinstitutsioonid. Need surid tegelikult võib-olla juba 2008. aastal,“ jätkab ta samas.

Makromajanduslikus mõttes oli 2020. aasta 2008. aasta mitmekordse võimendusega kordusetendus. Koroona taandunud hiigellaine on avanud meie ees hiiglasliku varemeteräga. Pankroti veerel pole mitte üksnes riikide eelarved ja pangandussüsteemid, vaid ka kogu selle määratu masinavärgi ideeline ja filosoofiline infrastruktuur. „Tänapäeval on Baconi nägemusest saanud pea iga valitsuse ametlik filosoofia,“ ütles kolm aastat tagasi EBS-is peetud loengus „Morfiline resonants“ briti bioloog Rupert Sheldrake. Ta viitab siin 17. sajandil elanud inglise filosoofile Francis Baconile, kelle arvates pidi juudikristlikus traditsioonis lubatud maapealse elu täielik transformatsioon leidma aset samavõrd imelisel kombel majandusliku progressi ja teaduse ning tehnika abiga.

Baconi nägemus – mida tänases lehes intervjueeritud Maine’i Ülikooli sotsioloogiaprofessor Kyriacos Markides nimetab „müstiliseks ja spirituaalseks projektiks“ – on nüüd pankrotis. Me tohime ja peame lootma, et selle rusud meid laiaks ei litsu.