Ülle Allsalu: trauma kui kingitus

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Ma ei taha olemas olla. See on kui mantra mu sees, nagu lakkamatu pulsilöök. Seisan tardunult tänavanurgal ja olen neliteist. Sisemuses pöörleb vormitu mass tundeid, mida on raske tunda, mida ei oska nimetada, mille ees oleks justkui mingi müür. Ma ei tea, miks ma neid tunnen. Olen ummikus, mul ei ole häält ega sõnu. Masendus, hallus, lootusetus. On väga halb ja mingil kummalisel põhjusel tahan, et oleks veel halvem.

Mind tõmbab vääramatu jõuga enda sisemusse suur must auk. Seal ei ole midagi, seal ei näe midagi, sealt ei pääse välja, seal ei ole häält, ei ole sõnu, ei ole teisi, on vaid lõputu üksindus, ahastus, pimedus, hukkamõist, valu. Pisarad on, aga ei voola. Ma ei otsi toetavat kätt, mis sirutuks mu poole ja aitaks mind veidi augu servale lähemale. Olen unustanud, et see võiks olemas olla. Olematus oleks parem kui olemine. See ehk võtaks selle valu.

Aastakümneid hiljem käin ikka ja jälle seal tänavanurgal ja püüan seda tüdrukut kuulata. Võtan ta sülle ja viin ära, kaugele sellest kohast, valguse ja soojuse kätte, mere äärde. Talle ei ole kerge ligi pääseda. Küll aga näen nüüd, ajaliselt distantsilt, seda miinivälja, kus ta elanud ja kasvanud on. Perekondlike sidemete väli on üsna auklik – ei ole vanaisasid, puudu on ka üks vanaema, mitu tädi ja onu. Suhted on segased, saatused on karmid.