Tarmo Teder: kõrkus kui kangekaelse ja ennasttäis inimese surmapatt

Foto: Markus Tamm, foto: Sigrid Saarep

Kui maakera kubiseb ennasttäis lollpeadest, siis ei peaks imestama, et siin ilmas tekib kergesti igasuguseid traumasid. Ammu ju käibib arvamus, et innukas hull on kodanikele ja sootsiumile üks ohtlikum tegelane. Kardan, et hiilimisi on kätte jõudnud aeg, kui iga nurga peal varitseb mingi „trauma”, mille tekkimise põhjus on ühtaegu nutu- ja naeruväärne.

Nagu seeni on siginenud mitut-setut sorti terapeute, kelle klientuuri vajadus tingib omakorda traumaatilisuse kasvu. Samas venib ametlik järjekord psühholoogi, eriti lastepsühholoogi juurde kuude kaupa. Aina rohkem kurdetakse autistlike ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste pealekasvu üle, mille põhjusena kaldun nägema lämbumist plastmassi.

Mitte üksnes lääne heaoluühiskonna inimesed pole muutunud aina hellikumaks, riivutakse tühjast-tähjast, sääse puhul kiputakse toas nägema elevanti, posttraumaatiline stressihäire levib nagu nohu. Õnneks haihtub osa „traumasid” kiiresti, et teha ruumi uutele. Kuid kahjuks on ka palju nii mälus kui teadvustamatuses püsinud tõelisi hingevalu allikaid, mis võivad podiseda ja üle keeda aastakümneid.