Neli saadet absurdist, katkust, surmast, orjusest ja jumalast

Foto: Markus Tamm

#28 Kuidas kuningas kuu peale kippus

Roomet Jakapi ja Toomas Saarepera

„On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või mitte, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele,“ kirjutab Albert Camus „Sisyphose müüdi“ alguses. Ma mäletan „Sisyphose müüdi“ selga oma lapsepõlvekodu raamaturiiulis. Esimest korda lugesin neid ridu 1990-ndate aastate keskpaigas Kärdla–Tallinn bussis. Need lõid mu komnooremaailma tõenäoliselt esimese mõra.

„Tuleb päev, kus inimene nendib või ütleb, et ta on kolmekümneaastane. Sellega ta kinnitab oma noorust. Aga samas võtab ta seisukoha aja suhtes. Ta asetub oma kohale. Ta saab aru, et on ühe kõvera teatavas punktis, ja tunnistab, et see kõver tuleb läbi käia,“ kirjutab Camus mõned leheküljed edasi.

Me alustasime oma jutuajamist „Sisyphose müüdist“ ja jõudsime sealt edasi absurdi, aususe, katku, surma ja jumala juurde. Arutelu käigus tegime ka oma eludele väikese ringi peale.

#30 Vaikiv valmisolek orjuseks

Hendrik Lindepuu ja Peeter Sauter

„Ma ei tea, milliseks kujuneb Lääne-Euroopa edasine saatus, aga ma tundsin seal sõjajärgsetel aastatel sama, mida ma tundsin Poolas 1930-ndatel aastatel... See oli justkui surmajärgne eksistents. Lääne-Euroopa puhul kujutas see endast elavate maade muutumist muuseumiks ja vaikivat valmisolekut orjuseks,“ kirjutab Nobeli kirjandusauhinna laureaat Czesław Miłosz raamatus „Jahimehe aasta“.

See vestlus oli Kuku Raadio eetris 2018. aasta eelviimasel päeval, mil meie vaikiv valmisolek orjuseks ei olnud veel nii silmatorkav, kui see on täna.

#36 Stalinism kui tsivilisatsioon

Tiit Aleksejev ja Andreas Veispak

Princetoni ajaloolase Stephen Kotkini 1995. aastal ilmunud raamat „Magnetmägi: Stalinism kui tsivilisatsioon“ räägib Magnitogorski metallurgiakombinaadi rajamisest inimtühja steppi. “30. juunil [1929] saabus lõppjaama esimene rong,“ kirjutab Kotkin, „kui paljud kohaletulnud mõnest tuhandest inimesest polnud veel elus rongi näinud, siis polnud ka rong arvatavasti veel kunagi näinud sellist hüljatud kõnnumaad.“

Tänases kontekstis on veelgi olulisem Kotkini kuus aastat hiljem ilmunud raamat „Ärahoitud armagedon“. Kuidas on võimalik, et võimas tuumapommidega politseiriik NSV Liit lahkus ajaloo näitelavalt kikivarvul? küsib Kotkin seal. Inimsoo suure müstilis-spirituaalse projekti kokkuvarisemise ajastul on see küsimus veel päevakohasem, kui see 1990-ndate alguses oligi.

#41 Verhovenski lapsed

Mihkel Kunnus ja Raul Sööt

„Mingis mõttes võib Verhovenskit vaadata kui teatud mõtteviisi. Ta on ju sümbol – pinnapealne, liberaalne, pillav, reaalsusest irdunud, võõrsõnadega edvistav, uuenduslikke ideid fetišeeriv... Tema lapsed ongi ju tegelikult revolutsioon ja häving,“ kõneles 41. saates helilooja Raul Sööt. Raul astus üles ka lehe 29. numbris, mis oli pühendatud totalitarismile (vt „Ekstaatiline teekond orjusesse“). Kolmandaks vestluskaaslaseks oli suur Dostojevski fänn Mihkel Kunnus.