/nginx/o/2023/04/21/15270785t1h197d.jpg)
Saade, mis läks eetrisse 2018. aasta lõpus ja käsitleb läbiva teemana Albert Camus’ eksistentsialismi, langeb tänaseks asetleidnud sündmuste valguses märkimisväärselt muutunud ja radikaalsemasse konteksti. Vahepeal on meie maailma vallutanud koroonaviirus ja sõjaõudused Ukrainas. See muudab saates käsitletud Camus’ teosed eriti aktuaalseks.
Saatejuhi poolt vestluse lõpus tsiteeritud lõik raamatust „Katk“, kus kirjas, et taud võib ka tulevikus (raamat ilmus aastal 1947) saata rotid mõnda õnnelikku linna surema, mõjub täna eriti masendava prohvetlikkusena. Seda nii haiguse enda kui ka sõja metafoorina. Olukorra muudab minu jaoks eriti hulluks see, et ma ei suuda enam, kuigi üritasin, meelde tuletada aega ja kohta, mil kuulsin viimati mõnda head anekdooti. Kas huumor saab olla liiga must? Nii must, et lakkab olemast huumor? Olen seni arvanud, et mitte, nüüd tajun, et see muutub... kuigi Ukraina sõdurid rindel on loonud omalaadi sõjahuumori, et mitte peast segi minna. Nii nad telekas ütlesid. Kellel veel on õigus sellele žanrile?
Lugesin hiljuti H. G. Wellsi raamatut „Tulevase maailma pale“ („The Shape of Things to Come“) ja olin suuresti hämmastunud, et briti kirjamees, kes käis tervelt kolm korda Venemaal, külastas Leninit, külastas Stalinit, külastas Gorkit, viibis ka Eesti Wabariigis... ja ei saanud asjale pihta. Nagu ei saada ikka veel mitmel pool läänes. Kui eelpool mainitud raamat ilmus 1933, siis täna genotsiidiks tunnistatud Ukraina näljahäda vallandus juba aasta varem, 1932. aastal. Ja 1934 läks Wells oma kolmandale Venemaa tuurile. Kohtus Staliniga ja ei saanud ikka pihta. Oluline on seda meenutada sellepärast, et toona käis mitusada lääne kirjameest Venemaal ja mitte lihtsalt Maksim Gorkil külas. Nende hulgas, küll alles 1954, aasta peale Stalini surma, käis Venemaad imetlemas ka saates jutuks olnud Jean-Paul Sartre. Kui meil täna on tagasivaatavalt võimalik arutleda, ajaloolist konteksti ja tollast infonappust arvesse võttes, põhjuste üle, miks nad seda tegid, siis kuidas vabandada välja interneti- ja infoajastu tegelasi? Kui Donald Trump 2018. aasta juulis Helsingis pressikonverentsil ajakirjanikelt retooriliselt küsis, et miks peaks Putin valetama, kuulutades sellega (Putin oli samas ruumis Trumpi kõrval) valelikeks USA enda ametkonnad, siis kui naljakas see lugu on või oli?
Saates oli kesksel kohal absurditeema ja nüüd on pool lugu juba sissejuhatusele kulunud. See, mis ei saa olla naljakas, saab aga olla täiel määral absurdne. Kui „Katk“ on mitmes mõttes allegooriline – koroona ja totalitarism –, siis seost Caligulaga võib juba nimetada täiemahuliseks absurdiks. Roomet Jakapi luges Camus’ näitemängust „Caligula“ ette lõigu, kus Caligula teatab, et „homme algab nälg“, ja lisab, et „aga mina lõpetan selle ära... kui tahan“. Putin ütles, et sõda ei tule, alustas sõda ja teatas siis, et see pole sõda, Ukraina pole Ukraina jne. Võimas absurditeatri karakter on loodud esindama Venemaad ÜRO-s. Samade rollilahendustega paistab silma ka Lavrov, kelle väidete üle ajakirjanikud saalis kõvahäälselt naeravad. Kuigi see pole naljakas. Õieti – Lavrov on naljakas, aga olukord ise on traagiline. See naljakate karakterite ja traagilise olukorra sümbioos ongi absurditeatri üks tihti esinevaid tunnuseid. Öeldakse, et fiktsiooniga on elu raske üle trumbata. Selline tänane elu, kui Kuu pealt püüda vaadata, ongi absurd.
Veel oli saates juttu moraalist, religioonist ja jumalatest. Ka see kraam on täna juba teistsugune. Näiteks teatab papp Putini kirikus, et kui vene vanglast värvatud rets tapateel sureb, läheb ta otse taevasse. Moraali seisukohalt on see arusaadavalt mittearusaadav, teatraalselt absurdne. Camus küsis eelmise ilmasõja ajal: „Tuleb otsusele jõuda, kas selles maailmas saab elada või nõuab loogika, et ma pean selle elu kätte ära surema.“ Täna, aastal 2023, ei pruugi inimkäitumine ja selle loogika meile väljasuremiseks (loe: kollektiivseks suitsiidiks) enam niigi palju aega anda.