Saatejuhi poolt vestluse lõpus tsiteeritud lõik raamatust „Katk“, kus kirjas, et taud võib ka tulevikus (raamat ilmus aastal 1947) saata rotid mõnda õnnelikku linna surema, mõjub täna eriti masendava prohvetlikkusena. Seda nii haiguse enda kui ka sõja metafoorina. Olukorra muudab minu jaoks eriti hulluks see, et ma ei suuda enam, kuigi üritasin, meelde tuletada aega ja kohta, mil kuulsin viimati mõnda head anekdooti. Kas huumor saab olla liiga must? Nii must, et lakkab olemast huumor? Olen seni arvanud, et mitte, nüüd tajun, et see muutub... kuigi Ukraina sõdurid rindel on loonud omalaadi sõjahuumori, et mitte peast segi minna. Nii nad telekas ütlesid. Kellel veel on õigus sellele žanrile?
