Toomas Saarepera: #28 kuidas kuningas kuu peale kippus

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Saade, mis läks eetrisse 2018. aasta lõpus ja käsitleb läbiva teemana Albert Camus’ eksistentsialismi, langeb tänaseks asetleidnud sündmuste valguses märkimisväärselt muutunud ja radikaalsemasse konteksti. Vahepeal on meie maailma vallutanud koroonaviirus ja sõjaõudused Ukrainas. See muudab saates käsitletud Camus’ teosed eriti aktuaalseks.

Saatejuhi poolt vestluse lõpus tsiteeritud lõik raamatust „Katk“, kus kirjas, et taud võib ka tulevikus (raamat ilmus aastal 1947) saata rotid mõnda õnnelikku linna surema, mõjub täna eriti masendava prohvetlikkusena. Seda nii haiguse enda kui ka sõja metafoorina. Olukorra muudab minu jaoks eriti hulluks see, et ma ei suuda enam, kuigi üritasin, meelde tuletada aega ja kohta, mil kuulsin viimati mõnda head anekdooti. Kas huumor saab olla liiga must? Nii must, et lakkab olemast huumor? Olen seni arvanud, et mitte, nüüd tajun, et see muutub... kuigi Ukraina sõdurid rindel on loonud omalaadi sõjahuumori, et mitte peast segi minna. Nii nad telekas ütlesid. Kellel veel on õigus sellele žanrile?