Hardo Pajula: viies faas

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Kõige mõjuvõimsam raamat lääne tsivilisatsioonis on piibel, aga tema kannul ongi ilmselt kohe „Politeia“. Lugege „Politeiat“! Jõudis see teile kohale?

Lugege „Politeiat“!“ paneb kuulajatele südamele inglise filosoof Arthur F. Holmes (vt ka „Töö tüvevaraga“; TT#7, 3.21). Ma ise jõudsin „Politeiani“ alles neli aastat tagasi, „Oluliste raamatute“ teisel hooajal. Kuivõrd õhus oli Orwelli, siis võtsin sarja teisel kursusel ette tema aegumatu hoiatusromaani „1984“. „Politeiani“ läks tee läbi Karl Popperi, kes näitab lääne totalitaarse impulsi otsingul näpuga Platonile – ja algpõhjused meid sel kursusel huvitasidki.

Popperi süüdistuses on vähemalt terake tõtt. Kasvõi juba seepärast, et Alfred North Whiteheadi sõnul on Platon kogu lääne mõtte lätteks, nii heas kui halvas. Igal juhul ei ole „Politeia“ lihtne lugemisvara. See nõudis parasjagu puremist. Üheksas osa „Ebatäiuslikud ühiskonnad“ on üks kergemini loetavaid. Enne seda visandab Platon oma arusaama ideaalsest riigist, mida juhivad filosoofid. Sealt edasi lähevad asjad nagu ikka allamäge. Esimese ebatäiusliku riigikorrana on juttu timokraatiast – sõjaväelaste võimust. Sellele järgneb oligarhia, kus võim liigub varakate klassi kätte. Ideaalsest korrast lugemist alustades on neljas režiim meilegi mõnevõrra tuntud demokraatia, kus riigitüüri peaksid idee järgi hoidma laiad massid. Kuivõrd sellesse üritusse on nurjumine algusest peale sisse programmeeritud, siis lõppeb asi türanniaga, kus suuremast osast rahvast saavad riigi orjad.

Selles lehenumbris kirjutavad seitse inimest türanniast seitsme erineva nurga alt. Platonit ja Popperit mainivad eelmainitud kontekstis Raul Sööt ja Rea Raus. Intervjuus Exeteri Ülikooli vaimufilosoofia õppejõu Peter Sjöstedt-Hughesiga tuleb jutuks „Politeia“ teine suur ainevald – Platoni metafüüsika. Raamatu seitsmendas osas käib Platon välja oma ideedeõpetust illustreeriva koopa allegooria. Siin ei saanud me ka seekord mööda Eleusise müsteeriumidest (vt „Moodne Eleusis; TT#23, 9.22) ja seal väidetavasti kasutatud psühhedeelsest keedusest. „Ei ole eriti meelevaldne oletada, et Platoni transtsendentaalsetel vormidel ja keha-vaimu dualismil rajanev filosoofia võis tõesti toetuda tema Eleusise kogemusele,“ ütleb Sjöstedt-Hughes.

Ma polnud kuni viimase ajani Platoni psühhedeelsetest eksperimentidest midagi kuulnud. Dialektilise materialismi valitsusajal üles kasvanud noorukina polnud ma, tõsi küll, ka Platonist kuni viimase ajani suurt midagi kuulnud. Vaevalt sellest tänapäeva gümnaasiumiski palju räägitakse. Põhjus on lihtne. Kõige levinuma hüpoteesi järgi tehti Eleusise riitustes kasutatud jooki tungalterast – samast seenest, millest šveitsi keemik Albert Hofmann sünteesis 1938. aastal LSD. 1970-ndatel pandi LSD ühes teiste psühhedeelikumidega Richard Nixoni narkosõja käigus ühte patta heroiini, kokaiini, fentanüüli ja teiste uimastitega ning keelustati ülemaailmselt. See on senini nii. „Maailma uut uimastipoliitikat pidurdavad eelkõige totalitaarriigid: Hiina, Venemaa, Iraan,“ ütles Tähenduse teejuhtide 28. numbrile antud intervjuus Marko Kaasik. Tunnistada, et lääne filosoofia esiisa oli LSD-ga sina peal, tähendaks meie puritaansel ajastul märkimisväärset kursimuutust.

Samas ei pruugi meil ka midagi muud üle jääda. Saksa filosoofi Hans Jonase sõnul vajame oma keskkonnaprobleemide lahendamiseks uut eetikat. Religioonist pole tema sõnul siin suurt kasu, sest see, mida laiad massid praegu religiooni all mõistavad, on antropotsentriline ja surnud. Paar aastat tagasi avaldatud Londoni Imperial College’i teadlaste uuringu järgi nihkub psühhedeelikume tarvitanud inimeste metafüüsiline maailmapilt üldjuhul materialismilt animismi poole, mida sekulaarses kõnepruugis nimetatakse panpsühhismiks. See ongi see, mida uus keskkonnaeetika tõenäoliselt tähendab.

Teine võimalus on püsida järgmised 15–50 aastat planeedi päästmise nimel oma kodudes. Järjekindlate materialistidena valime tõenäoliselt selle tee. Progressiivne kogemus on ju olemas.