Kristjan Suits: totalitarismi kujutamine

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Kris Süld

Olen viimastel aastatel mitmel korral kokku puutunud totalitarismi kujutamisega teatris, mõtisklenud antud teemade üle ja otsinud seoseid geomeetrias ja värvis. Kuna teatris tegelen kunstnikuna uute maailmade loomisega, milleks sünteesin tänapäevaste ilmingute ja mineviku vahelisi seoseid, olen enda jaoks sõnastanud mõned peamised mõtted.

Individuaalsuse puudumine arhitektuuris!

Kui vaadelda totalitaarset maailma, kas utoopilises tulevikus või hallis minevikus või tänases reaalsuses, näeme, et kohta pole indiviidile, isikupärasele vormile ja eriilmelisusele. Kõik geomeetrilised struktuurid sarnanevad teineteisega, kõik mustrid korduvad ja värvide variatsioonid on väikesed. Me näeme maailma, kus kõik sarnaneb kõigega. Maailm näib ühetaoline ja kõik vajalik „tundub“ olemas olevat. Igal korteril on sama planeering, kõik linnad on äravahetamiseni sarnased. Värvidest kasutatakse 4–7 eri tooni, mis tunduvad meile arusaadavad ja ratsionaalsed. Kui me läheme mõnda raudteejaama, koolimajja või kinno, siis teame täpselt, kus miski hoones asub. Kõik on lihtsustatud, esimesest silmapilgust mõistetav, loogiline ja funktsionaalne. Ruumides ja hoonetes puudub mõistatus ja abstraktsus.