Kristjan Suits: totalitarismi kujutamine

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Kris Süld

• Totalitaarne maailm kaugeneb loodusest – see on liiga korrapäratu ja allumatu.

Olen viimastel aastatel mitmel korral kokku puutunud totalitarismi kujutamisega teatris, mõtisklenud antud teemade üle ja otsinud seoseid geomeetrias ja värvis. Kuna teatris tegelen kunstnikuna uute maailmade loomisega, milleks sünteesin tänapäevaste ilmingute ja mineviku vahelisi seoseid, olen enda jaoks sõnastanud mõned peamised mõtted.

Individuaalsuse puudumine arhitektuuris!

Kui vaadelda totalitaarset maailma, kas utoopilises tulevikus või hallis minevikus või tänases reaalsuses, näeme, et kohta pole indiviidile, isikupärasele vormile ja eriilmelisusele. Kõik geomeetrilised struktuurid sarnanevad teineteisega, kõik mustrid korduvad ja värvide variatsioonid on väikesed. Me näeme maailma, kus kõik sarnaneb kõigega. Maailm näib ühetaoline ja kõik vajalik „tundub“ olemas olevat. Igal korteril on sama planeering, kõik linnad on äravahetamiseni sarnased. Värvidest kasutatakse 4–7 eri tooni, mis tunduvad meile arusaadavad ja ratsionaalsed. Kui me läheme mõnda raudteejaama, koolimajja või kinno, siis teame täpselt, kus miski hoones asub. Kõik on lihtsustatud, esimesest silmapilgust mõistetav, loogiline ja funktsionaalne. Ruumides ja hoonetes puudub mõistatus ja abstraktsus.

Miks ja kellele on tarvis sellist maailma luua? Individuaalsuse ja loovuse vähendamine annab võimaluse saavutada kontroll üksikisiku üle. Alateadlikult tekib usk, et see ongi normaalne, et see, mida mulle võim räägib, on õige ja teisiti polegi võimalik. See kõik muudab mu elu kergelt hoomatavaks, ma ei pea tegelema liigse mõttetööga ja mõistatama: miks maailm mu ümber on just sellises tonaalsuses või miks see hoone just sellises geomeetrias on ehitatud? Mul on kõik olemas, mida eluks vajan, ja rohkemat ma ei oskagi igatseda. Kui me loome inimestele ühtlaselt halli ja ühetaolise keskkonna, muutuvad nad allutatavaks ja manipuleeritavaks, sest neil puudub võimalus tajuda või märgata midagi teistsugust. Indiviidil kaob soov millekski enamaks, sest tema baasvajadused on rahuldatud, ja nii välistatakse juba eos tõenäosus rahulolematuseks.

Looduse spontaansus loob võimaluse huvitavate ja uudsete mõtete tekkeks ja tõstatab ebamugava küsimuse inimese ülimuslikkusest. Nii Ray Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti“ kui ka George Orwelli romaanis „1984“ on peategelase pääsetee põgenemine looduslikku keskkonda. Sellest saab tema pelgupaik. Loodus on see, mis käivitab inimlikud tunded, paneb kahtlema maailma tõelisuses ja esitab küsimuse “kes ma olen?”.

Me oleme loonud selle maailma!

Inimene tahab olla kõikvõimas, ülistada seda, mida ta ise on loonud. Ta ehitab klaasist, betoonist ja terasest purunematut maailma, loob struktuurid ja süsteemid, mis peaksid kestma igavesti, kus puudub areng ja on välistatud muutused. Ta paneb jõed teistpidi voolama, et luua soodne? aluspind meie betoonist maailmale. Selle mõtteviisi vastand on loodus, mis pole igavene, mis on ajas arenev ja kujundab maailma lõputult dünaamiliselt ringi. Loodus on mõistatus, milles puuduvad identsed struktuurid ja mustrid. Totalitaarne maailm kaugeneb täielikult loodusest, sest loodus on liiga korrapäratu, liiga allumatu ja tekitab inimeses ülearuseid küsimusi. Loodus on eriilmeline, värvikirev ning selles on lugematul hulgal individuaalsust ja variatsioone. Looduse spontaansus loob võimaluse huvitavate ja uudsete mõtete tekkeks ja tõstatab ebamugava küsimuse inimese ülimuslikkusest. Nii Ray Bradbury romaanis „451° Fahrenheiti“ kui ka George Orwelli romaanis „1984“ on peategelase pääsetee põgenemine looduslikku keskkonda. Sellest saab tema pelgupaik. Loodus on see, mis käivitab inimlikud tunded, paneb kahtlema maailma tõelisuses ja esitab küsimuse “kes ma olen?”.

Inimene on väike!

Kui me võrdleme erinevate kultuuride arhitektuuri läbi inimkonna ajaloo, siis võime jagada kõik hooned proportsiooni järgi kaheks: ühiskondlikud suurehitised ja individuaalsed väikeehitised. Totalitaarne maailm on alati ühiskondlik või riiklik. Üksik inimene on väike sipelgas, kes koos teiste väikeste sipelgatega loob midagi suurt, mida nähes tekib tal tunne, et ta on hiiglaslikus süsteemis vaid väike mutrike. Inimene lepib oma võimetusega ise luua ja algatada ning tunneb, et tal on selles välja pakutud maailmakorras kõik eluks vajalik olemas. Üksi ta ei suudaks midagi nii suurejoonelist korda saata! Üksi ta ei suudaks midagi nii suurejoonelist mõeldagi! Inimese väiksuse rõhutamine võrreldes suurte arhitektuursete vormide ja proportsioonidega (kirikud, valitsushooned, püramiidid, pilvelõhkujad, templid, ooperimajad jne) on läbi ajaloo olnud üks tõhusamaid meetodeid võimu deklareerimiseks ja indiviidi võimetuse kinnitamiseks. Kui on soov kujutada ja juurutada totalitarismi, siis inimese kehalise proportsiooni väiksuse toonitamine on üks olulisemaid taju suunavaid mõjutusvahendeid.

Taban end üha enam mõttelt, et kui soovime vabad olla, siis peame olema loovad. Peame andma ühiskonnana ruumi eriilmeliseks arhitektuuriks. Peame hindama erinevat kultuuri ja erinevaid mõtteviise, et mitte langeda totalitaarsesse maailma, mis sageli võib olla ühiskondlik vaba valik, sest abstraktsus on liigselt keerukas. Oma linnaruumi ja kultuuri mitmekesisusega saame luua laiapõhjalise ja mitmekesise mõtteviisi, mis ei anna võimalust hiilivale totalitarismile.

Kuidas kujutada visuaalselt totalitarismi laval?

Oma lavakujundustes olen lähtunud kahest materjalist. Diana Leesalu Linnateatri lavastuses Ray Bradbury „451° Fahrenheitist“ kasutasin roostes metalli, millest oli saanud lavareaalsuses viibivatele tegelastele igapäevane normaalsus. Tulekindel, vastupidav ja külm metall on täiuslik vastand mängulisele, igale puudutusele reageerivale haprale paberile. Karl Laumetsa Vanemuise lavastuses George Orwelli „1984“-st kasutasin struktuurset halli betooni. Betooni, mis varjab kõik, on jõuline ja allutav. Mõlema teose puhul oli minu jaoks peamine näidata lava mõõtkavas inimese väiksust keskkonna suhtes. Orwelli „1984” puhul kasutasin taeva poole kõrguvat tagaseina, mis jättis tegelastest sipelgaliku mulje ja samas tõi esile ekraani suuruse ja selle abil võimu kõikjaleulatuvuse. Ka Tallinna Linnateatri „451° Fahrenheiti“ puhul kasutasin kõrguvaid perspektiivseid seinu, mis koondusid lõpmatus ekraanis. Mõlema teose puhul varjas seinast ekraan looduslikku keskkonda. Me peidame suurte massiivsete hoonetega seda, mis meile on sügavalt loomupärane, ehk tühistame nõnda loodust ja ajalugu. Uued tehismaailmad olid neis lavastustes rõhutatult kõledad ja ebainimlikud, et tuua esile paralleelid ja vastandused tänase päevaga või utoopilise tulevikuga, kuhu me samm sammult liigume. Nüüd tagantjärgi kahte teost analüüsides avastan naljakal kombel rohkem paralleele, kui neid luues nägin, sest enamasti loon ma kujundusi instinktiivselt, mitte niivõrd mõistuspäraselt. Mind juhib sisetunne, mille saan teost lugedes ja mida on keeruline sõnastada või põhjendada.

Totalitarism ei ole minu meelest ainult üks või teine riigikord. Me võime optimistlikult mõelda, et elame vabas maailmas ning see meid täna ei puuduta. Et me oleme oma arenenud lääne ühiskonnas sellest vabad. Ent kas kõrguvad klaasist pangahooned Wall Streetil ei räägi meile ehmatavalt sarnast lugu totalitaarsusest? Taban end üha enam mõttelt, et kui soovime vabad olla, siis peame olema loovad. Peame andma ühiskonnana ruumi eriilmeliseks arhitektuuriks. Peame hindama erinevat kultuuri ja erinevaid mõtteviise, et mitte langeda totalitaarsesse maailma, mis sageli võib olla ühiskondlik vaba valik, sest abstraktsus on liigselt keerukas. Oma linnaruumi ja kultuuri mitmekesisusega saame luua laiapõhjalise ja mitmekesise mõtteviisi, mis ei anna võimalust hiilivale totalitarismile.