Aksel J. Tamlak: ideoloogia ja psüühika Natsi-Saksamaal: barbaarsuse analüüs

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Uudishimu psühholoogia ja ajaloo vastu ajendas mind lugema Christopher R. Browningu teost „Tavalised mehed“, mis analüüsib saksa töölis- ja keskklassi meeste psüühikat natsionaalsotsialistliku ideoloogia elluviimisel. Sageli jääb holokausti sügavustes tagaplaanile fakt, et sõdurid hukkasid ligi kolmandiku ohvritest mahalaskmise teel. Tekib küsimus, kuidas said sõdurid, kelle ülesanne oli tappa kõik juudid, olenemata soost või vanusest, selliseid brutaalsusi toime panna?

Kas Saksamaa oli juba enne Teist maailmasõda ühiskonnana antisemiitlik või oli natside propaganda elanikkonna indoktrineerimisel lihtsalt erakordselt tõhus?

Saksamaa olukord peale Esimest maailmasõda oli mannetu: sõjaline lüüasaamine, majanduslik ebastabiilsus, hüperinflatsioon ja mis peamine, alandamine sõja võitjariikide poolt. Natsipartei kasutas soodsa võimaluse osavalt ära ja hakkas sihitult triivivat riiki parandama. Tõsteti esile sakslaste kultuuripärand ning rõhutati hiilgust teiste rahvuste ees. Strateegia töötas – rahvas muutus ühtsemaks ja majandus paranes. 1933. aastal said natsid võimule ja alustasid suuri pingutusi „puhta“ ja elujõulise ühiskonna loomiseks. Selline mõttelaad laienes ka „rassilise ja ühiskondliku hügieeni“ säilitamisele…