Heli Allik: keel, sõnad, kohanemine – kirjanduse jõud

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Elisabeth Roger

Kui Jonathan Littell, monumentaalse SS-Obersturmbannführer Maximilien Aue mälestusi kujutava romaani „Eumeniidid“ autor, oli lõpetanud aastatepikkuse uurimistöö; kui ta oli läbi lugenud kilomeetrite kaupa ajaloolisi dokumente, võrrelnud arhiive, külastanud sündmuspaiku ja töötanud läbi kümneid tuhandeid lehekülgi mitte ainult Teise maailmasõja ohvrite, vaid ka timukate tunnistusi, jõudis ta järeldusele, mille sai kokku võtta Georges Bataille´ lausega: „Timukatel ei ole keelt, või kui nad räägivad, räägivad nad Riigi sõnadega.“

See tundub esmapilgul üllatav. Muidugi on timukatel keel. Muidugi elavad totalitaarsed süsteemid ka sõnades – nad elavad isegi väga sügavalt sõnades. Victor Klemperer, juudi õpetlane, kes kaksteist aastat salaja Kolmanda Reichi keele kohta märkmeid tegi, kirjeldas seda valusa läbinägelikkusega oma liigutavas raamatus „LTI – Lingua Tertii Imperii: Ühe filoloogi märkmeraamat“. See oli keel, mis kattis kogu silmapiiri eufemismide looriga ning mille terminid „erikohtlemine“ (hukkamine), „evakueerimine“ (deporteerimine), „aktsioon“ (massimõrvaoperatsioon) ja „lõpplahendus“ (holokaust) mässisid homogeenses miraažis enda sisse kõik, nii timukad kui ohvrid.