Raul Sööt: ekstaatiline teekond orjusesse (1)

, helilooja
Copy
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Rene Jakobson

On sõnu, mida pruugime nii enesestmõistetava kergusega, et enamasti ei malda tormakas sisemonoloogis endalt küsida, mida üks või teine mängleva kergusega pillatud väljend endas päriselt kätkeb. Mis tähendust ta kannab?

Üks seesugune sõna on režiim.

Algselt tähistab sõna „režiim“ üsna neutraalselt poliitilise korra vormi. Enamasti kasutame me tänapäeval Platoni, Xenophoni ja Aristotelese poolt meile rohkem kui 23 sajandit tagasi pärandatud inimkoosluste või valistsemisvormide jaotusi tähistavaid sõnu. Enesestmõistetava kergusega paigutame neid siia-sinna sildina peale, oma kodukoosluse tarvis reserveerime seejuures tavaliselt samasuguse enesestmõistetavusega neist kõige meeldivama. Seejuures lisame algmõistetele üldjuhul ladina- või prantsuspäraseid sõnu (régime), mis on aja jooksul kreekakeelse (kathestós) välja tõrjunud. Nii räägime täna plutokraatlikust, autoritaarsest jne režiimist.

Tagasi üles