Juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: vangistatud teadvus

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„Praegune atmosfäär on tõesti üha puritaanlikum. Tuleb öelda õigeid asju, ja kui keegi seda ei tee, siis peab ta avalikult vabandama jne... Meie ümber toimuv meenutab üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda, atmosfääris on ususõja energiat,“ ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus inglise kirjanik Paul Kingsnorth.

Selleks ajaks, kui Charles I 1649. aasta jaanuaris puritaanide tapakirve all oma pea kaotab, on poliitilise pealispinna all aset leidnud määratud tektoonilised nihked. Perspektiivi kasutuselevõtt renessansi maalikunstis avas uue reaalsuse tajumise viisi, Kopernik visandas heliotsentrilise maailmasüsteemi alused, Luther käivitas usupuhastuse ning Descartes töötas välja moodsa teaduse metodoloogilised printsiibid. Ammu enne seda, kui Charles I tapalavale jõuab, on tema võimu toetanud religioossed ja mütoloogilised talad läbi pehkinud.

„Mulle tundub, et pinna all on midagi suurt kokku varisenud,“ ütleb Kingsnorth eelmainitud intervjuus, „seetõttu pole tegemist üksnes poliitilise ja majandusliku kriisiga.“ Kui ma pea seitse aastat tagasi nende teemade vastu, millega täna tegelen, sügavamat huvi hakkasin tundma, küündis mu arusaamisvõime üksnes poliitilise pealispinnani. Ma tajusin kahe leeri vahelist kasvavat ärritust ning riigivõimu üha suuremat valmisolekut sekkuda häälekate aktivistide mahitusel kodanike igapäevaellu. Vahepealsed koroona-aastad on mõlemaid trende kordades võimendanud. Sulgemismeetmed ja eepiline rahatrükk on vara ja võimu üha ebavõrdsemat jaotust veelgi teravdanud. Lockdown’ide käigus oma töökoha või äri kaotanud inimestest sõitis kõigepealt üle inflatsioon, nüüd räsivad neid intressitõstetest tingitud suuremad laenukulud. Tulemuseks on keskklassi erosioon ja kõikvõimalike konspiratsiooniteooriate vohamine, mis väljendab eelkõige usalduse kaotust ametlike infokanalite vastu. „Ma mõistan täiesti, miks hullumeelsetel vandenõuteooriatel oli nii hea minek, sest kõik ümberringi toimuv oli nii absurdne ja tundub tagasivaates veel absurdsem,“ ütles Kingsnorth, kelle sõnul on pinna all tegemist praegu materialistliku maailmavaate kollapsiga.

Ühiskondlik-poliitilist sfääri võib endale lihtsustatult ette kujutada püramiidina, mille tipus on rikkad ja jalamil vaesed. See konstruktsioon on värisenud juba 2008. aasta finantskriisist alates. Me võime poliitilise püramiidi alla mõttes paigutada aga selle pinnaaluse tagurpidi paariku, kust leiame sügavuse suunas liikudes teadusliku, filosoofilise, religioosse ja mütoloogilise kihi. Kõik neli kihti on läbi imbunud materialistlikust maailmavaatest, mille tšehhi juurtega USA psühhiaater Stanislav Grof on võtnud napilt kokku lausesse „Teadvus on aju produkt ning niisugusena on see vangistatud meie kolju sisemusse“.

Kõige saatuslikumal viisil ilmutab materialistliku maailmavaate viletsus ennast praeguse teaduslik-filosoofilise paradigma kahes kõige nõrgemas kohas: majandusteaduses ja psühholoogias. Inimest heaolufunktsioonina kujutav majandusteadus on materialistliku psühholoogia kõige absurdsem õis, sellest tõsiasjast ei aita meid mööda ükski intressitõste ega rahatrükk. Stanislav Grof, kes on kõige kuulsam psühhedeelikumide teraapilist mõju uurinud teadlane, kutsub meid üles vaatama kriitilise pilguga üle oma maailmavaatelised alusoletused. „Psühhedeelsed kogemused avavad meile ligipääsu täiesti uuele informatsioonile meie psüühest, teadvusest ja isegi reaalsuse olemusest,“ ütleb Grof, „ma tõesti usun, et kui me neid kogemusi süstemaatiliselt uurime, siis toob see endaga psühholoogias, psühhiaatrias ja psühhoteraapias kaasa samasuguse revolutsiooni, mis leidis füüsikas aset 20. sajandi esimesel kolmel aastakümnel.“ Need sõnad jätavad lootuse alles. Kui intressikübaratesse pole jäänud enam ühtegi võlujänest ja antidepressantide kõrvalmõjuks on depressioon (vt „Idealistlik meelerohi“ TT#6, 2.21), oleme sunnitud otsima uusi anumaid. Grofi omad on nendest ühed kõige lubavamad.