intervjuu Hardo Pajula intervjuu Marko Kaasikuga: vaimne praktika ekstravertidele

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn
Hardo Pajula
, EBSi vaba majandusmõtte professor
Copy

Tähenduse teejuhtide esimese kolme numbri teemad olid paradigma vahetus, meditatsioon ja psühhedeelikumid. 2020. aasta septembriks, kui avanumber lugejateni jõudis, oli mu Edmund Burke’i Seltsi asutamisega alanud otsing kestnud juba pisut üle nelja aasta. 2016. aasta suve alul oli mul kolmest eelmainitud teemast põgus isiklik kokkupuude vaid kolmandaga. Maikuu keskel ette võetud LSD tripp aitas mu depressioonisügavikust välja ja vähem kui kaks kuud hiljem sõitsime juba Oxfordi kuulama briti konservatiivset filosoofi Roger Scrutonit.

Scrutoni mõjul sai ühingu põhikirja lause, et Edmund Burke’i Selts on loodud konservatiivse ilmavaate kaitseks. Mu tolleaegseid arusaamu kajastab 12. juunil Postimehes ilmunud artikkel „Lobjaka lääs“, mille kirjutamise käigus mul seltsi asutamise mõte tekkiski. Ma võtsin seal jutuks 2001. aasta Nobeli meditsiiniauhinna laureaadi Tim Hunti, kes vallandati ülikoolist kroonu katekismusega mittesobivate vaadete eest. See oli tähelepanuväärne, sest kui uuspuritaanide rünnakute eest pole kaitstud isegi Nobeli laureaadid, siis mis väljavaated on õigupoolest väiksematel vennikestel?

Kuigi meie sörgime õnneks sündmuste sabas, hakkasid mulle juba kümmekond aastat tagasi kõrva kostma järjest närvilisemad küsimused, kuidas üks või teine ametliku ideoloogiaga mittesobivaid seisukohti väljendanud inimene sellel ja sellel ametikohal töötada võib. Õhus oli hüsteerilisust, mis meenutas üha enam nõukogude aega, ja mitte niivõrd unist Brežnevi perioodi kuivõrd stalinlikku kirglikkust. Edmund Burke’i Seltsi esimesi tegevusaastaid iseloomustab püüdlus mõista totalitaristlike suundumuste lätteid, mida ma selgrooga enda ümber tajusin.

Kui ma 2018. aasta kevadel avastasin Rupert Sheldrake’i, oli mul tunne, et olen millelegi olulisele jälile jõudnud. Briti teaduslikku eliiti kuulunud Sheldrake oli avaldanud 1981. aastal raamatu „Uus eluteadus“, kus ta väitis, et kuivõrd mälu jäljed ei asu ajus, siis selgitab geneetiline pärilikkus vaid väikest osa kogu pildist ning seetõttu on molekulaarbioloogia selgituslik jõud võrdlemisi piiratud. Põhjus, miks Sheldrake mu tähelepanu köitis, ei peitunud aga mitte raamatus endas, vaid teaduspaavsti reaktsioonis sellele. Nimelt kirjutas maailma mõjukaima teadusajakirja Nature peatoimetaja John Maddox oma juhtkirjas, et „Uus eluteadus“ vääriks tuleriita. „Kui ta retsenseeris üht mu järgmist raamatut, võrdles ta mind katoliku kirikut ründava renegaadist jesuiidiga,“ meenutab Sheldrake Tähenduse teejuhtide 11. numbrile antud intervjuus.

Mõisted „uus paradigma“ ja „paradigma vahetus“ tulidki mu leksikasse koos Sheldrake’iga. Siin käib jutt ei millestki vähemast kui meie ajastu de facto religiooni ja kiriku – teaduse – tegevuspõhimõtetest ja organisatsioonilisest ülesehitusest. Sõna „paradigma“ tegi kuulsaks USA teadusfilosoof Thomas Kuhn oma 1962. aastal ilmunud teoses „Teadusrevolutsioonide struktuur“. „Kuhni sõnul allub loogikale vaid paradigmasisene teadustegevus. Kes valitsevate kommete vastu eksib, saab vastu näppe. Ühel hetkel astub aga keegi heade kommete vastu ja võidab endale uusi pooldajaid. Kui neid ühel hetkel piisavalt palju saab, ongi paradigma vahetus käes,“ selgitab Kuhni vaateid filosoof Jaan Kivistik (TT#24, 10.22).

Sheldrake’i sõnul ei õnnestu dogmaatilisi materialiste veenda ei empiiriliste andmete ega abstraktsete argumentidega, siin võib loota ainult vahetule isiklikule kogemusele. Oma kahes viimases raamatus „Teadus ja vaimne praktika“ ning „Kuidas minna edasi“ tutvustab ta ühtekokku 14 kõikidele religioonidele ühist spirituaalset harjutust, mille kaudu selliste kogemusteni jõuda. „Minu arvates on moodsas maailmas kõige transformatiivsemateks ja levinumateks spirituaalseteks praktikateks meditatsioon ja psühhedeelikumid,“ ütleb ta.

Uus paradigma, meditatsioon ja psühhedeelikumid ei ole tõenäoliselt esimesed pähetikkuvad konservatiivsed väärtused. Ei ole teada, et Edmund Burke (1729–1797) oleks osalenud mõnes ayahuasca ringis. Seetõttu oleks temanimelise seltsi põhikirjaliseks eesmärgiks sobinud vast paremini antitotalitaarne tegevus. Tänane intervjuu Eestimaa Roheliste kaasjuhi astrofüüsiku Marko Kaasikuga narkopoliitikast sobib põhikirjaga kenasti kokku. „Maailma uut uimastipoliitikat pidurdavad eelkõige totalitaarriigid: Hiina, Venemaa, Iraan,“ ütleb Marko meie tänases usutluses.

Tagasi üles