Kaie Metsla: religioonist viidud

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Ma lõpetasin just William Jamesi raamatu „Usulise kogemuse mitmekesisus“. Raamatu tõlkija Indrek Meos kirjutab oma saatesõnas, et see raamat ei ole mõeldud pelgalt usklikele ja et uskmatud ei peaks selle lugemist välistama. Ta ise luges seda raamatut esmakordselt vene keeles 1992. aastal, kui ilmus kunagise tsaariaegse väljaande uus trükk. Kuigi raamatu pealkiri tekitas temas tollal mõningaid kõhklusi, siis julgustavaks osutus Jamesi pragmatism.

„Mõtlesin isegi, et viimaks on ta mõni usuhull. Igatahes lugesin raamatu läbi – kohati „diagonaalis“, kohati vasakult paremale – ning leidsin sealt enda jaoks palju sümpaatseid mõtteid,“ kirjutab Meos.

Olen temaga sama meelt. Mulle pole see raamat kindlasti nende hulgast, mille ma ise riiulist oleks valinud. Ma ei vahetaks seda ka Flaubert’i „Madame Bovary“, Betti Alveri luuletuste või August Rodini elulooraamatu vastu. Jamesi raamatuni juhatasid mind aga esiteks briti poliitikafilosoof John Gray, kes peab seda lihtsalt oivaliseks teoseks, ja teiseks osalemine käimasoleval „Oluliste raamatute“ kursusel, mille tüvitekstiks on just „Usulise kogemuse mitmekesisus“.