Helle Kaasik: õpime puritaanide vigadest, valime mõistliku Eesti

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

• Hirm on kehv nõuandja, aga tõhus manipuleerimisvahend, kirjutab Helle Kaasik.

Puritaanluseks nimetatakse 16. sajandi teisel poolel Inglismaal tekkinud protestantlikku usuliikumist, mille pooldajad leidsid, et usupuhastus ei teinud usku piisavalt puhtaks. Puritaanid pidasid liigseks nii ilmalikku meelelahutust kui ka jumalateenistuse tseremooniaalsust, vaimulike ametirüüd ja hierarhiat ning usupühasid. Jumalateenistus ja kogu elu pidi olema lihtne ja piiblipärane.

Kalvinistidena uskusid puritaanid, et taevariiki saavad patuste inimeste seast vaid vähesed Jumala väljavalitud. Väljavalitute tunnusteks loeti tugevat usku, töökat ja kasinat eluviisi ning maise elu edenemist. Esialgu oli puritaanide ellusuhtumine üpris tervemeelne ja omas ajas progressiivne. Naine pidi maises elus küll oma mehele alluma, kuid meeste ja naiste hingi loeti Jumala ees võrdväärseteks. Mõõdukas alkoholipruukimine oli lubatud. Abieluline armastus oli kiiduväärt ja peredes oli palju lapsi. Lapsed tegid jõukohast tööd ja nad tuli kirjaoskajateks õpetada, et nad pühakirja loeksid.

Puritaanid said usuküsimustes mõõduka Elizabeth I ajal Inglismaal tasapisi oma usku järgida, kuid sellele järgnes usuliikumise sisemine lõhenemine ja uue kuningavõimu ebasoosing. Puritaanidel ei õnnestunud Inglismaad patust päästa ja ajaloo keerdkäikudes sai neist tagakiusatud vähemus. Paljud pered rändasid 17. sajandil kolonistidena Ameerikasse usuvabadust ja paremat elu otsima.

Elu võõral maal polnud kerge. Toime tulla aitas range distsipliin. Naised allusid meestele, lapsed vanematele. Kogukonnajuhtide võimu ei piiranud uutel asualadel miski ja kohapeal loodud seadused läksid järjest karmimaks. Endisest tagakiusatud vähemusest sai usin vähemuste tagakiusaja. Kehtestati riietumis- ja soengureeglid. Pisema vea eest nagu jõulude pidamine või kuulujutu levitamine ootas trahv, suurema patu eest ihunuhtlus või häbipost. Ebainimlike kehaliste karistuste mitmekesisus peegeldab nende väljamõtlejate haiget fantaasiat. Ketserid pagendati, jumalateotuse või abielurikkumise eest oli ette nähtud surm. Võimalik, et just selliste kogukondade näitel võrdsustati puritaanlus irooniliselt „kummitava hirmuga, et keegi kusagil on õnnelik“. Elu pidi pisiasjadeni alluma seadustele, sest patuste hingede järele luuras kurat. Kohustuslikel pühapäevajutlustel tuletati seda ohtu pidevalt meelde. Paranoilises õhkkonnas jõuti nõiajahini, millest tuntuim on kurikuulus Salemi protsess.

Mis võis toimuda puritaanide peakoore all? Kuidas said puhta kristliku usu teostajatest süütute inimeste piinajad ja tapjad? Miks maapealse jumalariigi loomine luhtus nagu ikka?

Nagu inimesel on kaasasündinud kalduvus näha nägusid, on tal ka kalduvus maailma isikustada, tajuda ümberringi toimuvas kellegi tegusid. Lapsepõlvest võtame kaasa kõikvõimsa lapsevanema kuju. Täiskasvanuks saades täidame selle koha vaimolendi(te)ga, keda saab paluda või lepitada, kellega saab kaubelda. Elu on ettearvamatu, see tekitab hirmu. Uskudes, et hästi käitudes karistada ei saa, piirab inimene oma vabadust, ohverdab midagi – ja loodab, et selle eest säästab Universumi Direktor teda kardetud hädadest. Mida suurem on hirm ja mida vägevam kujutletud tehingu vastaspool, seda suuremad on panused. Viimaks loobub inimene pea kõigest, milleta saab elada, ja loodab selle eest väärilist tasu. Vähemalt ebakindlusest tulenevat hirmu aitab selline tehing hajutada. Närivat tunnet, et leping on ühepoolne, aitab hajutada lepingu vastastikune kinnitamine ehk organiseeritud religioon.

Ketserid pagendati, jumalateotuse või abielurikkumise eest oli ette nähtud surm. Võimalik, et just selliste kogukondade näitel võrdsustati puritaanlus irooniliselt „kummitava hirmuga, et keegi kusagil on õnnelik“. Elu pidi pisiasjadeni alluma seadustele, sest patuste hingede järele luuras kurat. Kohustuslikel pühapäevajutlustel tuletati seda ohtu pidevalt meelde. Paranoilises õhkkonnas jõuti nõiajahini, millest tuntuim on kurikuulus Salemi protsess.

Ühisleping toob aga uued hirmud. Ühiselus kogetakse kollektiivset karistust: ükskõik kes kaevu ära solkis, vesi on hukas kõigi jaoks. Äkki ei tee ka Universumi Direktor inim-mutukatel vahet? Siis võin mina karistada saada ka kellegi teise patu eest ja on minu asi tagada, et teised pattu ei teeks. Kõik peavad kõigi järgi valvama. Kui ikkagi on ilm külm, saak niru ja põliselanikud ebasõbralikud (ei tea miks?), on järelikult keegi patustanud. Tuleb patune üles leida ja teda karistada, ehk siis kõigekõrgem halastab. Ja lähebki lahti nõiajaht, milles kokkuvõttes kaotavad kõik. Majad on räämas, põllud harimata, lapsed ja loomad ula peal ka neil, kes nõidade poomisega ametis olid. Ehk siiski midagi õpiti, sest enamus maailma enam sellist nõiajahti ei pea ning puritaanide ja inkvisiitorite vaimseteks järglasteks end kuulutama ei kiputa.

Tänapäeval kutsutakse puritaanideks neid, keda peetakse pedantseteks, võimuahneteks ja silmakirjalikeks, kes püüavad teiste inimeste elus vägisi rangeid reegleid kehtestada. Religiooniga ei pruugi sel olla mingit seost. Selline inimene teostab oma kalduvusi mis tahes elualal, eriti seal, kus paistab võim. Võim ilma vastutuseta äratab inimeses tema halvimad jooned. Inimkond on õppinud kosmosesse lendama ja aatomeid lõhkuma, aga Maa peal rahus elada ja oma ainsat koduplaneeti hoida ei oska. Inimkonnal on enesevalitsuse arengupuue.

Kuidas on võimalik, et inimesed andestuse ja armastuse sõnumit kuulutanud õpetaja risti löövad – ja sellesama õpetuse nimel hulga kurja teevad? Kas usk või muu õilis eesmärk on vaid võimu kuritarvituse ettekäändeks? Või usuvad inimesed siiralt, et endast erinevaid kiusates hoiavad nad ära rohkem kurja, kui ise seejuures teevad? Kuidas võim ilma vastutuseta tapab südametunnistuse ja mida teha, et nii ei läheks? Sotsiaalteadlastel ja psühholoogidel pole neile küsimustele üheseid vastuseid. Ja kui olekski, kes neid kuulaks? Kes on agarad ja osavad võimule pääsema, ei pruugi olla parimad võimu kasutajad. Endiselt seletatakse rahvale, et ümberringi luurab vaenlane ja meie seas on vaenlase käsilased. Hirm on kehv nõuandja, aga tõhus manipuleerimisvahend.

Tänapäeval kutsutakse puritaanideks neid, keda peetakse pedantseteks, võimuahneteks ja silmakirjalikeks, kes püüavad teiste inimeste elus vägisi rangeid reegleid kehtestada. Religiooniga ei pruugi sel olla mingit seost. Selline inimene teostab oma kalduvusi mis tahes elualal, eriti seal, kus paistab võim. Võim ilma vastutuseta äratab inimeses tema halvimad jooned.

Pole olnud ühtki ühiskonda, kus seadus ja õigusemõistmine olnuks läbinisti õiglane ja mõistlik. Oleks naiivne arvata, et just meil ja praegu see nii on. Patuoinale külgekleebitavad sildid muutuvad, ohverdustsükli sisu jääb samaks. Eelmises ohverdustsüklis tehtud ülekohus, mida „nemad“ „meile“ tegid, saab õigustuseks uuele ülekohtule. Keerulistel aegadel kasvab psühholoogiline vajadus süüdlase järele, kelle karistamisega hädad kaduma peaks. Aga hädad ei kao ja tuleb otsida uus süüdlane. Vägivald pole maailma paremaks muutnud. Paraku ei tähenda see, et enam ei üritata.

Inimest vägisi paremaks teha ei saa, aga ühes asjas oli puritaanidel õigus: haridusest on kasu. Oleme juba peaaegu mõistnud, et erinevus pole ohtlik. Et inimene võib olla mis iganes värvi või mis tahes soost, rääkida mis iganes keelt, kanda seljas mida tahab, armastada nagu süda soovib, olla puudega või ilma, neurotüüpiline või neuroeriline, süüa, juua või suitsetada mida tahab (kas tõesti?), uskuda (või mitte) mida iganes, kui ta teisi ei ohusta – ja kõigekõrgem ei karista meid, kui laseme sel inimesel rahus elada. Et see mõistmine edeneks, kasutagem oma aru- ja demokraatiaraasukest. Püüame vältida puritaanide vigu ja valime mõistlikult enesevalitsusvõimelise Eesti.