Helle Kaasik: õpime puritaanide vigadest, valime mõistliku Eesti

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Puritaanluseks nimetatakse 16. sajandi teisel poolel Inglismaal tekkinud protestantlikku usuliikumist, mille pooldajad leidsid, et usupuhastus ei teinud usku piisavalt puhtaks. Puritaanid pidasid liigseks nii ilmalikku meelelahutust kui ka jumalateenistuse tseremooniaalsust, vaimulike ametirüüd ja hierarhiat ning usupühasid. Jumalateenistus ja kogu elu pidi olema lihtne ja piiblipärane.

Kalvinistidena uskusid puritaanid, et taevariiki saavad patuste inimeste seast vaid vähesed Jumala väljavalitud. Väljavalitute tunnusteks loeti tugevat usku, töökat ja kasinat eluviisi ning maise elu edenemist. Esialgu oli puritaanide ellusuhtumine üpris tervemeelne ja omas ajas progressiivne. Naine pidi maises elus küll oma mehele alluma, kuid meeste ja naiste hingi loeti Jumala ees võrdväärseteks. Mõõdukas alkoholipruukimine oli lubatud. Abieluline armastus oli kiiduväärt ja peredes oli palju lapsi. Lapsed tegid jõukohast tööd ja nad tuli kirjaoskajateks õpetada, et nad pühakirja loeksid.