Avo Kaasik: ümarpeade uus tulemine ja tõlkimist vajav kultuur

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Ameerika ühiskonnakriitik ja kirjanik Henry Louis Mencken kirjeldas oma 1917. aastal ilmunud raamatus „A Book of Prefaces“ puritaanlust järgmiselt: „Puritaani täielik esteetilise taju puudumine, tema usaldamatus kõigi romantiliste emotsioonide suhtes, ületamatu sallimatus vastandumise suhtes, vankumatu usk oma süngetesse ja kitsastesse vaadetesse, metsik rünnakute julmus, iha järeleandmatu ja barbaarse tagakiusamise järele – need asjad on pannud Ameerika Ühendriikide ideedevahetusele peaaegu talumatu koorma.“ Sellega võib nõustuda või mitte, kuid selle rohkem kui sada aastat tagasi avaldatud seisukohaga saab tuua paralleele ka tänapäeva USA-st ja Euroopast.

Üle saja aasta kestnud globaliseerumine ja tarbimise lõputu näiv kasv on toonud meid ökoloogilise katastroofi ja mitme teise kriisi lävele. Individualism on viinud meid kaugemale tasakaalu otsimisest; tühjustunne, isiklikud mured ja sõltuvused on paljud inimesed viinud viha ja depressioonini.

Kui mäletate, siis olid 2020. aasta kevadel ja sügisel tänavad inimtühjad, see jätkus ka 2021. aastal. Kooliskäimist hakkasime nimetama kontaktõppeks. Valitsused kehtestasid vaktsiinipassid ja soovitasid kõigil end vaktsineerida lasta. Sellega kaasnes ühiskonna teatud lõhenemine – pooldajad ja vastased külvasid omajagu hüsteeriat, paljudes peredes olid mõned pereliikmed vaktsineerimise poolt ja mõned selle vastu. Inimesed läksid omavahel tülli, sõbrad ja sugulased ei rääkinud enam üksteisega.