Marten Kase: puritaanlik psühholoogia

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Friedrich Nietzsche populariseeris oma esimeses teoses „Tragöödia sünd“ kreeka mütoloogiast pärineva apolloonilise ja dionüüsosliku vahelise duaalsuse. Päikesejumal Apollo sümboliseerib ratsionaalset mõtlemist, korda ja ettevaatlikkust. Veinijumal Dionysosega seonduvad vastupidised väärtused – irratsionaalsus, kaos ja emotsionaalsus.

Apolooniliste ja dionüüsoslike elementide koosesinemine kreeka tragöödiates võimaldas Nietzsche sõnul nihilismi ületamist inimlike kannatuste tunnistamise kaudu, mis oli aluseks elu mõtte leidmisele. Tragöödiates käsitleti painajalikke mõisteid saatus, surm ja ebaõiglus (dionüüsoslikud elemendid), kuid neid esitati sidusa süžee kontekstis läbi dialoogide (apolloonilised elemendid), mis võimaldas nendega paremini toime tulla. Apolloonilise-dionüüsosliku vahelist duaalsust on rakendatud kultuuride, psühholoogiliste nähtuste ja ideoloogiate mõistmisel, mille puhul on leitud, et ühe pooluse eiramine on lõppenud katastroofiga.