1.osa

Mis juhtub meiega siis, kui me sureme?

„Rist ja masin“ on essee, mille on kirjutanud inglise kirjanik ja luuletaja Paul Kingsnorth. Eesti Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejevi sõnul peegeldab Kingsnorthi tuntuks teinud romaanitriloogia „Surnuvalve“, „Elukas“ ja „Alexandria“ autori enda vaimseid otsinguid. Meie vestluses „Pilgu suund“ läks jutt ka Tiidu enda teekonnale. „Ma mõtlen, et see oli mu enda otsing, mis võttis konkreetse tegelase kuju,“ ütles Tiit. Ta räägib siin tema loomingusse astunud ikoonimaalija tegelaskujust. Otsingul olen ka mina, ning Kingsnorthi juures puutusid minu ja Tiidu otsingurajad kokku. Me tuleme erinevatest nurkadest ja meie vaated ei kattu kaugeltki kõiges. See muutis tunniajase vestluse Cafe Gourmet’ hubases õhustikus minu jaoks eriti kaasahaaravaks. Selle kohta, kuidas Tiit Pauli juurde sattus, küsin ma kohe meie jutuajamise alguses. Tänases Kingsnorthi nurgakeses on kolm lugu. Sellessamas eessõnas räägin ma oma teekonnast vahepeatusesse Kingsnorth. Avasõnale järgneb Tiidu kontsentraat meie kohvikuvestlusest.

Muuhulgas tuli meil Tiiduga jutuks ka möödunud sajandi alguses ilmunud William Jamesi teedrajav raamat „Usulise kogemuse mitmekesisus“. Radikaalse keskkonnaaktivistina oma kirjanikukarjääri alustanud Kingsnorthi teekonda Rumeenia õigeusku võib ilma igasuguse kahtluseta pidada usuliseks kogemuseks. Nii tõlgendab seda vähemalt Kingsnorth ise. „Usulise kogemuse mitmekesisuse“ üheksandas ja kümnendas peatükis käib jutt pöördumisest. Kõnekad on ka pöördumispeatükkidele eelneva ja järgneva osa pealkirjad – „Lõhestunud isiksus ning selle taasühendamine“ ja „Pühadus“ (peatükid 11, 12 ja 13).

Mulle on pöördumise teema pikalt huvi pakkunud. Sellele oli pühendatud näiteks Tähenduse teejuhtide saatesarja 84. vestlusring „Paradigma nihe“, kus stuudiokülalisteks olid maalikunstnik Aapo Pukk ja teoloog Meego Remmel. Jutuaineks oli itaalia geniaalse kunstniku Caravaggio 1601. aastal valminud maal „Pöördumine teel Damaskusesse“. Kingsnorthi nurgakese kolmandas osas „Kaarikuga teel Damaskusesse“ jätkasime Tiiduga oma vestlust kirja teel. Viimase osa läbivaks teemaks ongi pöördumine.

Omaenda pöördumisest kirjutasin ma põgusalt Tähenduse teejuhtide 12. numbri juhtkirjas „Kuidas minust sai pseudoteadlane“. Minu isikliku kogemuse järgi on pöördumine pidev protsess, kus on üksikud meeldejäävad momendid. Need on meeldejäävad, sest nihutavad vaatenurka oma paari-kolmekümne kraadi võrra. Ühest säärasest momendist oli juttu lehe kümnendas numbris ilmunud intervjuus „Mis juhtub meiega siis, kui me sureme?“. Kuivõrd lehe esimene ümmargune juubel kattus Edmund Burke’i Seltsi viienda sünnipäevaga, siis küsitles Kaie mind ennast.

Mis juhtub meiega siis, kui me sureme? YouTube’is on Rupert Sheldrake’i loeng „Taasavastades Jumalat“ („Rediscovering God with Rupert Sheldrake“), mille lõpus just nii küsitaksegi. Seda tegi keegi proua. Sheldrake’i vastus oli selline, mille peale ma polnud ise kunagi tulnud, kuigi olin tollal juba 52-aastane. Pole ka imestada, sest ma olin tegelenud suurema osa oma senisest elust mikro- ehk makroökonoomikaga. Ajavahemikus 1991–2011 EBS-i tahvlitele veetud kuuesajast graafikkilomeetrist oli lähemalt juttu 12. numbri juhtkirjas.

Sellest, mis juhtub peale surma, ei tea keegi mitte midagi, isegi teadlased mitte. See ei takista meid aga surmale mõtlemast. „Ma arvan: kui me sureme, näeme unenägusid edasi, aga me kaotame võime üles ärgata,“ vastas Sheldrake proua küsimusele. Umbes aasta enne seda olin ma Jordan Petersoni tuules jõudnud Jungini. Tänu sellele oli Sheldrake’i arvamusel minus millegagi haakuda.