Mihkel Kunnus: valgustusaja skulptuuride varjud on energiapimedusest

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Esimeseks tööstusrevolutsiooniks nimetatakse perioodi 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil, mil toimusid suured muutused põllumajanduses, tootmises, kaevandamises ja transpordis, mis mõjutasid ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist olukorda. Pööre sai alguse valgustusajastu järgsest imperiaalsest Suurbritanniast, levis sealt mujale Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ning lõpuks üle terve maailma.

18. sajandil hakkas seni valitsenud manufaktuurne tootmine asenduma vabrikutootmisega. Esmalt toimus see Suurbritannia tekstiilitööstuses. Järjest rohkem kasutati inimese tööjõu asemel masinaid. Uute masinate leiutamine ning nende rakendamine vabrikutes ongi tööstusliku pöörde peamine tunnus.

Eelöeldu on parimas mõttes ebaoriginaalne, nagu aabitsatarkus olema peabki. See lõik pärineb Vikipeediast, kust võib lugeda, et „suurt mõju avaldas valgustus ka tööstuslikule pöördele”. Nii on. Meie praegune maailmatsivilisatsioon on tööstusrevolutsiooni laps ja valgustusajastu lapselaps. Ja tema lõust on europiidne ja habetunud, revideerigu seda tõsiasja kasvõi kateedritäied võuke.