Robert Jürjendal: masinistid ja muusika

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„Võrratu! Ta mängis nagu masin – eksimatult, äärmiselt ühtlaselt, ei vähimatki kõrvalekaldumist tempost, kõik nootide grupid olid nagu herned kaunas!” Ma olen sarnast vaimustunud hüüatust oma elu jooksul päris sageli kuulnud. Selline esmapilgul kvantitatiivsele mõõtkavale rajatud hinnang ei pruugi sisaldada mitte midagi ebainimlikku ega meie olemusele võõrast. Aga kuidagi kõhedaks teeb küll, midagi jääb justkui puudu…

Ei tohi unustada, et ütleja arvamus on siiski subjektiivne ja esituse juures võisid talle märkamatuks jääda mitmed muud kvaliteedid. Vastuseta jäid ilmselt nii mõnedki olulised küsimused. Kas see kuulamiskogemus minus midagi muutis? Kas ta tegi mind paremaks? Kas ma tajun nüüd iseennast ja maailma kuidagi teisti, võib-olla täpsemini? Kui need küsimused ära jätta, siis mis vahet on linnulaulu saatel elektronkella vahelduvate numbrite kiire liikumise jälgimisel ja kontserdikülastusel?