Reijo Roos: katlaruum

Foto: Andre Taal, fotograaf Adelle Ader

Paari meetri kõrgusel inimeste peade kohal kiliseb ja koliseb, ähib ja puhib, klapsutab ja plaksutab, karjub ja möirgab tohutu masinavärk, mis langeb pimedusena aeglaselt inimese peale, varjutades päikese ja kuu. Mõned proovivad masina eest põgeneda, mõned yritavad teha õlivärgenduses elamise enda jaoks võimalikult mugavaks, mõned lihtsalt lepivad olukorraga. Maailm ju töötabki nii, ja me oleme osa sellest, ytlevad nemad.

Mina olen olnud pool aastat täiesti vaba. Pärast kooli lõpetamist on kohustused ära jooksnud ning pole kedagi, kes sunniks mind tööle minema. Ma kirjutan palju, naudin toitu, käin parkmetsades mõtteid mõlgutamas ning tunnen kulgedes, et see on just selline elu, mida yks inimene elama peaks. Inimesel on katus pea kohal, toit laual ning päevad läbi teeb ta ainult seda, mida tahab. Muidugi, osa päevast ta laiskleb, aga pärast piisavat laisklemist tunneb igayks, et peab ennast kuidagi ka teostama.