JUHTKIRI ⟩ Hardo Pajula: põhjatu ülbus

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Jõuluaeg on imede aeg. Selles banaalsuses on terake tõtt. Lehe psühholoogianurgas näeb Kirde Tervisekeskuse terapeut Valdo Herzmann imet selles, et jõulude ajal tuleb kirikusse ka partei- ja majandusaktiiv, olgugi et taevas pole tõenduspõhine ega piibel patenteeritav. Herzmann praktiseerib jaapani teraapiavormi shiatsu ja on televiisori andmetel seega parimal juhul pseudoteadlane, halvemal juhul soolapuhuja.

Ratsionalistliku materialismi kaanoni järgi kuuluvad Herzmanni ja shiatsu’ga samasse sahtlisse ka meditatsioon, tänulikkus, puukallistamine, iidsed tervendusrituaalid, ühislaulmine, palverännakud, pühapaigad, paastumine, palvetamine jne, jne. Teaduslikud on praeguse arusaama järgi süsinikukvoodid, harvesterid, antidepressandid ja Xanax. Kuni novembri alguseni oli teaduslik ka krüptobörs FTX.

„Ratsionalistliku projekti teoloogiline olemus ilmneb selle püüdluses kõikehõlmavuse poole. See tunnistab õigeks vaid ühe teadmiste hankimise viisi ja heidab kõik teised asjakohatutena kõrvale. Õigeid teadmisi annab ainult meie süsteem ja me suudame selgitada kõike. See kõlab juba väga religiooni moodi,“ ütles Tähenduse teejuhtide 5. numbrile antud intervjuus šveitsi antropoloog Jeremy Narby. 1980-ndate aastate keskel paar aastat Amasoonia vihmametsas elanud noort doktoranti hakkasid huvitama tema võõrustajate hämmastavad botaanikaalased teadmised. Kui ta indiaanlastelt nende teadmiste allikate järele pärima hakkas, sai ta äärmiselt mõistatuslikke vastuseid. „Meil on oma ayahuasquero’d ja tabaquero’d, kes joovad hallutsionogeenset taimesegu või söövad tubakakontsentraati, mis kutsuvad neis esile nägemused – need ongi meie informatsiooniallikad.“

Selline selgitus on vastuolus materialistliku maailmakäsituse kõige põhilisemate kategooriatega. „Kui keegi arvab, et ta saab hallutsinatsioonidest tõenduspõhiseid teadmisi (verifiable knowledge), siis on ta definitsiooni järgi hullumeelne, sest just nii me hullumeelsust defineerime. See ei saa olla nii. See on epistemoloogiliselt võimatu,“ selgitas Narby jõulukuu alguses EBS-i kursusel „Metsa meel“ peetud külalisloengus. Ometi istus 25-aastane Narby ühel hetkel ka ise „metsa televiisori“ ette ja neelas ayahuasca alla. Umbes kümne minuti jooksul ümbritsesid Narbyt ta sõnul tohutud hõõguvad maod, kes hakkasid temaga suhtlema mingis telepaatilises keeles. „Kui ma neid vaatasin, sain aru, et neil on õigus ning et mu maailmavaade rajaneb põhjatul ülbusel,“ meenutab ta oma loengus. Sel sügisel eesti keeles ilmunud raamatus „Intellekt looduses“ üritab Narby enda sõnul olla kahe epistemoloogilise süsteemi vaheline diplomaat. Pärast Amasoonia vihmametsades veedetud aastaid uurib ta samasuguse põhjalikkusega teistsuguseid teadmiste hankimise meetodeid. „Ma otsustasin, et ma suhtun lääne teadlastesse samasuguse lugupidamise ja austusega nagu põlisrahvaste šamaanidesse,“ kirjeldab ta oma taotlust.

Globaalse kriisi teoloogilistele juurtele juhib tähelepanu ka inglise kirjanik ja poeet Paul Kingsnorth. „Ajaloos pole olnud veel ühtegi ühiskonda, kus oleks arvatud, et eksisteerib ainult materiaalne sfäär,“ ütles ta Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus. Amasoonia indiaanlaste ja kristluse-eelse Euroopa animistlikust elutunnetusest lahutab meid hiiglaslik epistemoloogiline kanjon, mida üritavad omal viisil ületada nii Narby kui Kingsnorth. Esimene näeb lahendust tunnetusteoreetilises mitmekeelsuses, kus võrdsetena tunnistataks erinevaid teadmiste hankimise meetodeid, teine naasmises varakristluse müstilisemate vormide juurde. Paar aastat tagasi ootamatult Rumeenia õigeusku pöördunud Kingsnorthi sõnul ei vaja me praegu puritaanlikke moraalijutlusi, vaid müstilist osadust – arusaamist, et elav Jumal hingestab iga rohuliblet, liblikat, karikakart ja metsatukka. Mõlema arvates tuleks kõigepealt loobuda aga oma kitsarinnalisest kõrkusest. Ülbuse põhjatut kuristikku saab täita ainult imedega, ja neid me vajame nüüd tõesti õige mitme jõulu jagu.