K, 1.02.2023

Kaie Metsla: Hopperi üksildased hinged

, Edmund Burke’i Selts liige
Kaie Metsla: Hopperi üksildased hinged
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Meie peres ei peetud jõule. Kuusk toodi tuppa vahetult enne aastavahetust ja kingikoti tõi näärivana. Mu vanemad sündisid 1920-ndate aastate teises pooles, mis tähendab seda, et nende varane noorukiiga möödus Teise maailmasõja keerises. Pärast sõja lõppu loodi ühine elu kesk suurt kaost, võimude vahetust ja tolleaegset vaesust. Isa pääses napilt Sinimägede lahingust ja ema isa oli üks märtsiküüditatutest.

See mure, valu ja teadmatus tuleviku pärast, mis neil nagu paljudel teistel samaealistel lapse- ja noorukieas läbi tuli elada, jäi varjutama järgnevaid aegu. Traditsioonid katkesid, jõuludest ega Jeesuse sündimisest ei räägitud, kirikus ei käidud, lapsi ei ristitud.

Nõukogude võim, mille ajal ka mina sündisin, käsitles jõulusid religioosse pühana ning nende tähistamist püüti iga hinna eest välja juurida. Selline muutus toimus ka meie kodus. Jõulutraditsioon kandus üle vana-aasta õhtule ja uusaastale. Jõuluvana asemele tuli näärivana, me laulsime laule ja lugesime salme nääridest. Jõuluaeg oli tavaline töö- ja kooliaeg ning ka jõulupühade kodusele tähistamisele vaatasid võimuesindajad viltu. Keegi ei tahtnud sekeldustesse sattuda, see aga tähendas kuuletumist, vähemalt näiliselt.

Märksõnad
Tagasi üles