Valdo Herzmann: jõulude tähendus Ida-Virumaal

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Röövitud talvistepüha

Mina ei oota jõule. Millegipärast arvan, et paljud täiskasvanud suhtuvad täna sellesse aega samamoodi. Jõuluaja suurushullustus on vähemalt siinkandis küll tagasihoidlik. Mulle isiklikult tundub, et jõuluagoonia on varjutanud kenad traditsioonid eesti vanarahva kalendrist ning röövinud talvistepüha ja talvise pööripäeva.

See oli aeg, kus lõppes pimedus ning maa pööras ennast valguse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene sellel ajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise käekäik uuel aastal. Püüti ja loodeti halvast lahti saada. Vaikuses, rahus ja lähedaste keskel saadi selgust, kuhu poole oma eluga edasi minna.

Jõulupühad on muutunud kaubanduse suurpeoks, kus kinkimise idee on moondunud. Kinkimise mõte tuleb piiblisõnast ning tähendab omakasupüüdmatut andmist ja hoolimist. See on asendunud stressi tekitava poeralliga. Ka kirikud, mis muidu inimtühjad, on jõuluajal täis nagu kaubamajad – käiakse „tunnet“ saamas.