Marina Kuivaitseva: jõulud ja uusaastapidustused: kuidas me säilitame oma esivanemate kombeid

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Kui me räägime jõuludest või uusaastast, tuleb meil kõigepealt silme ette pilt pidusöögist, kuusest ja kingitustest. Mitte kõik ei mõtle aga sellele, kust need pühad alguse on saanud, milline on nende algne mõte. Sellest ei ole ka lihtne sotti saada, sest kõnealuste pühade paganlikud lätted on läbi põimunud hilisemate rahvalike traditsioonide ja kristlike tavadega.

On huvitav, et enam-vähem ühesugustes klimaatilistes tingimustes elanud paganlikel rahvastel on sarnased nii riituste tekkimise põhjused kui ka nende läbiviimise kord – see viitab ühesugusele maailmatajule. Me veendume selles, kui võrdleme eesti jõulu- ja uusaastakombeid skandinaavia, balti ja slaavi traditsioonidega.

Pilk ajalukku

Eestis on jõuludel suurem tähtsus kui uusaastal, ent mõlema püha traditsioonid ja kombed on teineteisega väga sarnased. Kristuse sünnipäevast kujunes talvise pööripäeva järeltulija. Kõnealust pidupäeva on tähistatud alates väga kaugetest paganlikest aegadest, mil seda nimetati uue päikese sünnipäevaks, sest sellest päevast alates hakkab päev jälle aegamisi pikenema ja öö lühenema. Arvati, et pärast talvist päikeseseisakut (21.–22. detsembril) ärkab nõrgenev ja surev Valgus jälle uuele elule.