Madis Tuuder: minu suhe jõuludega

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Olen sündinud ja oma varasema lapsepõlve veetnud ajal, kui sõna „jõulud“ oli tabu. Seda sündmust küll tähistati, kuid nääride nime all ja nii ka meie peres. Mingit religioosset tähendust meie kodus sellel ei olnud; pigem oli juba toona tegu kommertslike pühadega, kuna kogu sündmuse sisu oli taandunud kingituste jagamisele ja rikkalikumale einelauale.

Perestroika käigus hakati avalikult rääkima selle sündmuse kiriklikust taustast, mõiste „näärid“ ja „näärivana“ jäid tagaplaanile, kuid sellega sündmuse sisu minu jaoks oluliselt ei muutunud.

Asjaolu, et jõulude kristlik taust mulle niivõrd oluline ei ole, tuleneb ilmselt mu religioossetest veendumustest. Nende kujunemine viib mu lapsepõlve ja kooliaega. Nimelt sattusin kohe esimeses klassis õppima sügavalt uskliku klassijuhataja käe alla, kes mitte ainult ise ei olnud veendunud usklik, vaid asus kirikuga seonduvat ka koolis oma õpilaste seas propageerima. Seda soodustas ka aeg, kuna just siis – uutmise ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ajal – tegi usuga seonduv meie ühiskonnas läbi tohutu populaarsusepuhangu.