juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: tõhus depressioon

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„Depressioon paneb end tõsiselt võtma. See on nii ränk, nii arusaamatu ja nii armutu. Sa oled sellega nii võimetu midagi peale hakkama, et see sunnib sind lõpuks tõele näkku vaatama,“ tsiteerib Kaie oma tänases leheloos Ameerika psühholoogi James Hillmanit. Need sõnad kõlavad minus kaasa, sest haakuvad isikliku kogemusega. Rasketel juhtudel on minu meelest kaks võimalust: depressioon kas tapab või toob endaga kaasa radikaalse muutuse. Kes pääseb ja kes mitte, selle üle on teoloogid vaielnud sajandeid. Mul ei ole siin midagi olulist lisada.

Ma ise tarbisin antidepressanti esimest korda keskkooli lõpuklassis. Nagu miljonite minusuguste jaoks oli esimeseks arstimiks alkohol. „Alkoholi mõju on kiire. Võib-olla on mõnigi suitsiid tänu õigeaegselt võetud napsile ära jäänud,“ ütleb selle lehe intervjuus Eesti psühhiaatria grand old lady Airi Värnik. Ta lisab samas, et teiselt poolt on alkoholism muidugi üks peamisi enesetappude tõenäosust suurendavaid tegureid. Kliinilise depressiooni diagnoosi sain ma siis, kui aastaid kestnud eneseravimine etanooliga oli teinud minust alkohooliku. Edasi tulid haigla, tabletid, elekter... ja rohkem alkoholi. „Lõpuks lõpetavad kõik joomise,“ tavatseb ütelda üks mu sõber, „mõnel juhtub see selles elus.“ Mina võtsin oma viimase napsi 2013. aasta 5. veebruaril.

„Narkosõltlaste ja alkohoolikute mõtteviis ja käitumine on täiesti sõge (wholly irrational)... ja kui nad ei saa struktureeritud abi, puudub neil igasugune lootus,“ kirjutab Briti komöödianäitleja Russell Brand, keda Rupert Sheldrake nimetab oma raamatus „Kuidas minna edasi“ kaheteistkümne sammu üheks kõige sõnaosavamaks eestkõnelejaks. Mul oli nii struktureeritud abi kui ka Kaie. Ometi pääsesin ma sõna otseses mõttes üle noatera. Õnneks pole ma kunagi elus kannatanud migreenihoogude käes, aga ma kujutan ette, mida võib tunda migreenihaige, kui temalt valuvaigisti käest ära võetakse. Sellesse lootusetuse, meeleheite ja hingepiina kassikangasse raksatasid 2017. aasta kevadsuvel Jordan Petersoni sõnad. Ma kuulsin temalt, et mõned probleemid on nii rängad, et nende vastu aitab ainult religioosne keel. Sain teada, et see psühho-geograafiline piirkond, kus ma alates 2013. aasta kevadest ekselnud olin, kannab nime purgatoorium.

„Tegelik tervenemine algab purgatooriumis“ – sellise pealkirja panin ma Tähenduse teejuhtide 14. numbris ilmunud intervjuule Briti psühhoterapeudi Mark Vernoniga. Tema ja Rupert Sheldrake’i dialoogi peale sattusin ma YouTube’is umbes aastake pärast Petersoni. Eeltoodud mõte pärineb nende 43. vestlusest „Mis on põrgu?“. „Põrgu on see, kui sa tunned, et ei ole väljapääsuteed. Kui sa tunned, et väljapääs on olemas, siis oled liikunud purgatooriumi, ja seejärel oled sa juba teel paradiisi,“ selgitas asja Mark Vernon. Enam-vähem nii see läkski. 2019. aasta suvel hakkasin ma tõlkima Sheldrake’i seitset vaimset harjutust tutvustavat raamatut „Teadus ja vaimne praktika“. Eelmisel kevadel jõudis raamatupoodidesse selle järg „Kuidas minna edasi“, kus Sheldrake kirjutab veel seitsmest harjutusest. Määravaks sai muidugi see, et ma ei piirdunud tõlkimisega, vaid võtsin paar käsitletud praktikad oma igapäevarutiini.

„Kui sa tahad minna psühhedeelsele teekonnale, siis võta seda omalaadse palverännakuna,“ kirjutab Sheldrake viimasena tõlgitud raamatus. Psühhedeelikumid on vaid üks võimalus rännata ja see ei pruugi sobida kõigile. Asja iva on aga selles, et ebaharilike teadvusseisundite saavutamiseks on veel kümneid praktikaid. Kui me piirdume üksnes Sheldrake’i kahe raamatuga, siis on neid 13, kaasa arvatud palverännak ise (vt TT#4, 12.20). Nii nagu ma sellest nüüd aru saan, viivad vaimsed praktikad meid palverännakule omaenda kõrgema või tuleviku mina juurde, mis tõhusa depressiooni abil endast ja tema vastu tehtud kuritegudest märku andis. Kui see jutt kõlab kellegi jaoks pseudoteaduslikuna, siis ei saa ma sinna midagi parata, vt ka „Kuidas minust sai pseudoteadlane“ (TT#12, 9.21).