intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu Airi Värnikuga: Õnnelik Sisyphos

Foto: Markus Tamm, fotograaf Peeter Värnik

„On üksainus tõesti filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või mitte, tähendab vastata filosoofia põhiküsimusele,“ kirjutab Albert Camus „Sisyphose müüdis“, essees absurdist. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi asutaja Airi Värnik on tegelenud filosoofia põhiküsimusega pea poolsada aastat.

„Kahekümne esimese eluaastani ei teadnud ma suitsiidist midagi. Ise endalt elu võtta, see oli nagu rohkem romaanide värk. Tudengina hakkasin psühhiaatriahaiglas käima, seal sain oma patsiendiks suitsiidkatse sooritanu,“ meenutab ta teed oma uurimisvaldkonnani. Teema kerkis uuesti üles arstina töötamise ajal. „Olin juba töötanud psühhiaatrina mitu head aastat, kui tabasin end mõttelt, et me suleme suitsiidimõtetega inimesed kui rasked vaimuhaiged riivide ja lukkude taha ja hakkame neid ravimitega toitma,“ jätkab ta mälestuslõnga. Asjasse oli muidugi segatud riiklik ideoloogia: need, kes elust Nõukogudemaal rõõmu ei osanud tunda ja kelle eluinstinkt kõikuma lõi, said olla vaid rasked vaimuhaiged. Psühholoogiat tol ajal ülikoolis ei õpetatud, see oli lääne ebateadus.

Teiseks eriala valikut mõjutanud asjaoluks oli sõprus tolleaegse Eesti NSV tervishoiuministri asetäitja Evald Väärtiga. „Ta oli erialalt patoloog, koolnute surma põhjuste uurija,“ selgitab Airi. „Nii kahju on vaadata neid noori terveid kehasid, kelle organid on täiesti terved. Kui oleks ometi võimalik soov elust lahkuda neilt kuidagi ära võtta,“ olevat Väärt ikka ja jälle Airile lausunud. Väärtil olid Moskvas ametialased sidemed, ta leidis sealt põrandaaluse grupi, kus juba tollal suitsidoloogiaga tegeleti. „Ta viis mu kaheksakümnendate algul nendega kokku ja ma hakkasin nende seminaridel osalema,“ meenutab Airi. Kõnealust gruppi juhtis armeenlanna Aina Grigorjevna Abrumova, kel olid ette näidata Teise maailmasõja ordenid ning kelle tegevusele vaadati seetõttu ülevalt poolt läbi sõrmede. Abrumova ümber oli Airi sõnul kogunenud terve rida psühhiaatreid, kel oli isegi mingi teave salastatud statistikast. „Oli neli surmapõhjuste diagnoosi: katk, koolera, mõrvad ja suitsiidid, mida hoiti statistikabüroodes kõige suurema saladuskatte all,“ kirjeldab ta tolleaegseid olusid.