E, 28.11.2022

Jaan Ross: muusika ja depressioon

Jaan Ross
, akadeemik ja muusikateadlane
Jaan Ross: muusika ja depressioon
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Markus Tamm, fotograaf Peeter Langovits/Postimees

Katse vaadelda muusika ja depressiooni vahelisi seoseid omab süvamuusika vallas mõtet alates romantismi perioodist ja sellele järgnevast ajastust, kui esiplaanile nihkub looja isik ja tema emotsionaalsed läbielamised. Varasem muusika on sellise fookuse jaoks liialt objektiivse iseloomuga. Püüd rakendada depressiooni mõistet näiteks Johann Sebastian Bachi elu ja loomingu kirjeldamisel oleks mõttetu ja rumal.

Romantismiajastu kunst, võiks öelda, seevastu fetišeerib kannatusi. Illustratsiooniks meenub stseen suurepärase vene režissööri Gleb Panfilovi filmist „Teema“. Selles filmis põgeneb kirjanik linnast kaugesse külasse, et vahetada keskkonda, lõdvestuda ning tööd teha. Aga mingil hetkel hakkab ta osalt alkoholi mõjul käituma mitte just kõige adekvaatsemalt. Tema majaperenaine, pensionärist endine õpetaja õhkab selle peale hardalt: „Hudožnik stradajet!“ (kunstnik kannatab).

Teatavasti on depressioonil (mida varem on nimetatud ka melanhooliaks) erinevad raskusastmed. Keeruline on ette kujutada, nagu oleks sügava depressiooni korral produktiivne loometegevus võimalik. Kerge depressiooni puhul küll, ning võiksime isegi oletada, et sel juhul on loometööl melanhoolikule terapeutiline mõju.

Märksõnad
Tagasi üles