Kaie Metsla: kas elu ilma depressioonita on võimalik?

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

• Kaie Metsla nõustub James Hillmaniga: depressioon sunnib meid lõpuks tõele näkku vaatama.

Alates 2018. aastast on Estonian Business Schoolis toimunud „Oluliste raamatute“ kursus. Kuu alguses lõppenud üheksanda hooaja raamatuks oli Joseph Conradi „Lord Jim“. Viimase loengu lõpuminutitel näitas Hardo meile videoklippi 1990-ndate alguse dokumentaalfilmist „Kind of Blue“, kus ameerika psühholoog James Hillmann räägib melanhooliast ja depressioonist. Mind puudutas emotsionaalselt hästi kombineeritud kõne, muusika ja see, kuidas Hillmann selgitab loodusega ühenduses olemise olulisust.

Hillmann rõhutab, et alati ei pruugi kurb meeleolu olla halb. Me ei peaks kurbust pelgama, sest vahel on see tunne vältimatu ja selle läbikogemine kasulik. Iseenda mõistmiseks on vajalik, et teaksime ja kogeksime lisaks positiivsetele emotsioonidele ka negatiivseid. Me ei pääse sellest, et vahel tunneme hirmu, oleme kurvad või lausa õnnetud. See aitab meil aru saada, kes me oleme. Läbielatud kurbus võib transformeeruda rahuks ja rõõmuks.

Hillmann ütleb, et ilma sügava südamekurbuseta ei ole sageli võimalik näha ega kogeda ilu. Tema sõnul võib depressiooni kaudu märku anda meie kauge kutsumus. Kontakt iseenda ja oma kutsumusega eeldab aga kontakti loodusega. Tänapäeva psühhiaatriakliinikutes suletakse depressioonis inimesed kinnistesse ruumidesse. See võtab neilt Hillmani sõnul võimaluse oma meeleolu loodusega jagada ning surub kogu jagamata raskuse ainuüksi inimese enda peale. Suletud ruumi asemel tuleks patsientidele anda ligipääs loodusele. Nii saaks inimene osa oma kurbusest ära anda ja saada samas hingestavatelt maastikuvaadetelt midagi vastu. Depressioon sunnib meid läbi minema vaimselt keerulisest olukorrast. „Depressioon paneb ennast tõsiselt võtma. See on nii ränk, nii arusaamatu ja nii armutu. Sa oled sellega nii võimetu midagi peale hakkama, et see sunnib sind lõpuks tõele näkku vaatama,“ ütleb Hillman.

Hillmann ütleb, et ilma sügava südamekurbuseta ei ole sageli võimalik näha ega kogeda ilu. Tema sõnul võib depressiooni kaudu märku anda meie kauge kutsumus. Kontakt iseenda ja oma kutsumusega eeldab aga kontakti loodusega. Tänapäeva psühhiaatriakliinikutes suletakse depressioonis inimesed kinnistesse ruumidesse. See võtab neilt Hillmani sõnul võimaluse oma meeleolu loodusega jagada ning surub kogu jagamata raskuse ainuüksi inimese enda peale.

Räägitakse, et muusika, kunst ja loodus on need, mis aitavad meil raskustega hakkama saada. Aitavad meil kanda seda, mis on antud meile kanda. Minu kogemus kinnitab seda. Mäletan oma lähedase inimese väga keerulist olukorda mõned aastad tagasi. Tal oli krooniline depressioon, millest minul kui kõrvaltvaatajal, kes pole ise seda kogenud, oli raske aru saada. Me sõitsime looduslikult kaunitesse kohtadesse, külastasime paiku, mis mulle on olnud olulised, kus on alati olnud hea olla mul endal ja mu lähedastel. Mulle ootamatult tekitas see temas teinekord hoopis teistsuguse reaktsiooni. Täna mõistan, et kaks täiesti erinevas meeleolus inimest võivad tajuda nii head kui halba täiesti erineval viisil. Mina püüdsin teda aidata sellest meeleolust välja tulla, tal aga oli vaja aega, et seda endast läbi lasta. Ma ei osanud teha muud kui võrrelda tema olukorda uue maja ehitamisega. Selgitasin vahel tundide kaupa, mida tähendab vundamendi ladumine: ikka kivi kivi haaval ja nii tasapisi, sest iga muutus võtab aega. Ega ma teadnudki, mida tema minu jutus kuuleb ning kas sellest üldse abi on. Lihtsalt kinnitasin talle ja endale, et tuleb anda aega ja hoida rahu. Samas mõistsin ma hästi seda, kui keeruline on oodata ja kannatada ja kui raske on märgata hädasolijal endal positiivseid märke, ka muutust eneses ja enda ümber. Need omavahelised jututunnid selles tervenemisloos saidki määravaks. Ta ei olnud üksi.

„Üksi ei ole võimalik terve olla“ – sellist pealkirja kannab Tähenduse teejuhtide teise numbri intervjuu ameerika mõtleja ja kirjamehe Charles Eisensteiniga, kes räägib, et me elame praegu lugudevahelises ruumis. Tema sõnul toimub laiemas plaanis meie tsivilisatsiooni baasmüüdi vahetus. Vana baasmüüt kõneleb meie eraldatusest. Selle järgi on teadvus suletud meie kolpa ja me oleme indiviidid teiste indiviidide seas. Eisensteini sõnul on see mõtteviis eraldanud meid loodusest ja üksteisest. Uus müüt peaks tema arvates lahti ütlema Descartes’i ideest, et „teadvus või meie hing (kui kasutada religioosset kõnepruuki) on vangistatud lihast ja verest robotitesse. Ka kristlus õpetab, et hing asub meie kehas ja meie keha on muust maailmast eraldatud.“

Kui palju on meil aga neid, kes on jäänud üksi ja ootavad ravi. Ootavad kaua, sest riiklikus süsteemis on puudu nii psühhoterapeutidest, psühholoogidest kui ka raviviisidest, mis ei põhine ainult tablettidel ja elektril. Paljud inimesed on leidnud omale alternatiivsed aitajad, keda ametlik meditsiin peab veidrikeks ning kes ei väljasta haiguslehte ja kelle juurde ei suuna perearst.

Eisenstein on viimased paarkümmend aastat kirjutanud tsivilisatsiooni ajaloost, teda on eriti huvitanud erinevate tsivilisatsioonide mütoloogiline vundament. Pärast Yale’i Ülikooli lõpetamist elas ta aastaid Aasias. Sealt on pärit ka tema huvi idamaade filosoofia vastu. Tema intervjuust jääb kõlama mõiste interbeing (’ühendolemine’). Ta pakub välja oma käsituse meie uuest baasmütoloogiast ja selgitab seda nii: interbeing on „Vietnamist pärit buda munga Thich Nhat Hanhi arusaam meie vastastikusest läbipõimitusest. See läheb kaugemale kui tavapärane tõdemus, et keegi meist ei saa üksi hakkama ja seetõttu sõltume üksteisest. Thich Nhat Hanhi sõnul oleme kõik läbi põimunud ontoloogilisel tasandil, mis tähendab seda, et juba meie pelk olemasolu fakt ise eeldab teiste olendite olemasolu ehk kõige fundamentaalsemas plaanis oleme sõlmekesed hiiglaslikus suhetevõrgustikus.“

Kui ma kuulan seda, mida räägib James Hillmann, ja loen, kuidas soovitab oma mõtteviisi ümber seadistada Charles Eisenstein, siis olen kindel, et see vaatenurk muudab ka suhtumist depressiooni ning võimaldab laiendada selle raviviiside valikut. Minu lähedase jaoks oli oluline, et ta ei jäänud raskel hetkel üksi, ta leidis enese jaoks erinevad vaimsed praktikad ja avastas looduses olemise võlu. Kui palju on meil aga neid, kes on jäänud üksi ja ootavad ravi. Ootavad kaua, sest riiklikus süsteemis on puudu nii psühhoterapeutidest, psühholoogidest kui ka raviviisidest, mis ei põhine ainult tablettidel ja elektril. Paljud inimesed on leidnud omale alternatiivsed aitajad, keda ametlik meditsiin peab veidrikeks ning kes ei väljasta haiguslehte ja kelle juurde ei suuna perearst. Paljud saavad nende juurest reaalset abi ja lisaks sellele veel kuhjaga tervisliku eluviisi ning vaimsete praktikate nõuandeid. Kõike seda, mis aitab ennetada sattumist sügavasse meeleolulangusesse. Ma usun ka seda, et on võimalik ulatada abikäsi veel suuremale hulgale abivajajatele, kui meil oleks ametlikult võrdväärselt tunnustatud ka transpersonaalse psühholoogia ravimeetodid. Ehk teisisõnu: võimaluste palett võiks olla mõnevõrra kirjum, just niipalju kirjum, et ravi vajajad saaks valida omale sobiva tohtri, kes määraks just neile sobiva ravi.