Karl-Kristjan Nagel: depressioonist viidud
- Karl-Kristjan Nagel kirjutab, et ta on näinud depressioonis inimesi lapsepõlvest peale.
Ükskõik mis ülesandeid ja raskusi elu inimese ette ei sea, on olemas alati võimalus neid lahendada. Nagu küsimus, nii ka vastus. Ütleme, et ühiskonda on tabanud uus haigus – tähendab on vaja luua mingi ravim või vaktsiin. Maailma tabab üleüldine sõjaoht – vaja on toota juurde rohkem relvi ja saata neid sõdimisvõimelistele. Kui kuskil jääb väheks kunstist, kultuurist või sügavalt filosoofilistest mõtetest, siis ka neid vaimseid sfääre organiseerivad vastavad instantsid ja ministeeriumid.
Seepärast ma mõtlengi keskealisuse saavutanud loomingulise subjektina, arvestades kogu seda akumuleeritud intellektuaalset kogemustepagasit, et elul on mõte ja kedagi ei jäeta abita. Muidugi juhul, kui me seda abi tegelikult ka vajame.
Rohkem kui pool oma elust (hetkel olen 45) olen ma tegelenud ja praktiseerinud ellujäämise pingelisel rindel. Mis teha, olen traditsioonilisi väärtusi hindav maalikunstnik ja näinud nende traditsioonide tõuse ja langusi läbi kolme põlvkonna. Umbes nagu Marquezi romaanis „Sada aastat üksildust“ oma korduvate eluringidega, kuid miks mitte ka Castaneda „nagualismi“ kõikeläbivad tundmatud jooned. Paljud traditsioonid, harjumused ja indulgentsid vajavad tänapäeva veidi depressiivses energeetilises kriisis tugevat kaitset. Eriti äärmuslikud lahenduskäigud vabanevad alles inimese või ühiskonna kannatuste karika täitumisel. Kui kogu avalikkuse poolt tunnustatud harjumuslik ja lubatav metoodika ei aita, katsetab indiviid midagi uut ja ootamatut.
Tähtis vaimne ja alalhoidlik küsimus on, kas valitud meetod toob meile hävingut või õnnistust ja aitab elada. Kõiki elamiseks vajalikke valikuid tuleb kaaluda pikemas perspektiivis. Ei ole mõtet müüa või rentida välja oma keha ja korter igaveseks ajaks, tundmatutesse kätesse, kellelegi, kelle motiivid on tundmatud ja kelle algimpulsse me võib-olla kunagi ei õpigi lähemalt tundma. Eelkõige näiteks sellepärast, et väidetavalt objektiivset ajalugu kirjutavad peamiselt võitjad. Võib-olla sellepärast ongi kultuurivaldkonna peatoetajaskond suurelt osalt just hasartmängudele orienteeritud inimgrupp. Kultuurivaldkond on lihtsalt nii populaarne, kuna ta on sümpaatne ja pakub vaheldust, kergemat mõttepausi muidu väga agressiivses ja vägivaldses majanduspoliitilises ühiskonnakorralduses. Või siis korratuses, minu jaoks siin suurt vahet pole.
Paljud traditsioonid, harjumused ja indulgentsid vajavad tänapäeva veidi depressiivses energeetilises kriisis tugevat kaitset. Eriti äärmuslikud lahenduskäigud vabanevad alles inimese või ühiskonna kannatuste karika täitumisel. Kui kogu avalikkuse poolt tunnustatud harjumuslik ja lubatav metoodika ei aita, katsetab indiviid midagi uut ja ootamatut.
Kui mõtlemise käivitamise lähtealuseks on võetud depressioon, siis kuidas selleni jõuda? Kuidas viia ennast sellisesse emotsionaalselt tasakaalutusse seisundisse? Tunnistan, et mul võttis see vähemalt kuu aega. Ma süvenesin teemasse ja meenutasin oma minevikku, et hakata tajuma mingeid kaudseid või lähimaid läbipõlemise märke. Ma olen näinud depressioonis inimest oma ema kujus lapsest saati. Hiljem lahkus ta vabatahtlikult elust. Elasin seda sügavalt üle, enda isikliku akadeemilise arenguperioodiga tuli lõpuks kaasa mingisugune korrastus. Nooruslikust enesehävituslikust ja kohati ülidramaatilisest ellusuhtumisest sai palju vastutustundlikum versioon.
Tõsi, inimesed on omavahel seotud, eriti emad oma lastega. Need sidemed võivad ületada elu piire. Keegi kuskil valib surma ja kingib tahtmatult sellega elu. Kuid inimesed arenevad, saavad targemaks ja mõistavad et taolised ohverdused ei ole lahendus, tasub olla kannatlik ja leida mingi võimalus ennast armastada. Olen pidanud antud juhtumit korduvalt hiljem mediteerides läbi mõtlema. Alles hiljuti, võib-olla isegi sel aastal, avastasin, et ema kaotus oli justkui avanud uue meievahelise arusaamise tasandi. Ootamatult nägin teda naeratamas, mis tema puhul oli väga harv nähtus, vähemalt minu jaoks. Vanemaid on kergem mõista ja näha neid võrdsetena enda kõrval, kui neid mõlemaid enam elavate hulgas pole. Kuid siiski, sellise vaimse rahu leidmiseks läks minul pool elu, isegi rohkem.
Miks inimesed satuvad depressiooni ja miks nad vahel valivad enesetapu? Mõistan, et nad ei leidnud enda jaoks õiget või paremat lahendust. Nad ei leidnud abi või kaotasid lootuse seda leida. Seepärast tasub aidata ligimest, kui on oskust või võimalust. Andke depressioonis inimesele lugeda häid raamatuid. Mind tudengina aitas väga Camus’ essee „Sisyphose müüt“, see on enesetapust. Kui keegi selle asemel oleks andnud Camus’ konjaki, siis oleks olnud efekt võib-olla lühiajaline.
Alles hiljuti, võib-olla isegi sel aastal, avastasin, et ema kaotus oli justkui avanud uue meievahelise arusaamise tasandi. Ootamatult nägin teda naeratamas, mis tema puhul oli väga harv nähtus, vähemalt minu jaoks. Vanemaid on kergem mõista ja näha neid võrdsetena enda kõrval, kui neid mõlemaid enam elavate hulgas pole. Kuid siiski, sellise vaimse rahu leidmiseks läks minul pool elu, isegi rohkem.
Kas riik peaks depressioonis inimesi abistama? Eksisteerib teooria ja praktika, et mida väiksem riigiaparaat, seda parem lõppkokkuvõttes meile kõigile. Väga levinud võte on teatud maades diagnoosida kõiki kodanikke ja kirjutada kergekäeliselt välja kurat teab mis narkootilisi drooge. Kas meil on vaja luua sellist „Lendas üle käopesa“ minevikuvisiooni kõigile? Minu arvates oleks parem, kui riigid ei mängiks haiglat ja tegeleksid rohkem omavahelise hea klassikalise diplomaatiaga (kui see peaks veel meeles olema). Suur soov kontrollida kõike ja kõiki ajab suu lõhki ning suur võim korrumpeerib totaalselt. Trummid põrisevad, koerad lõrisevad, karud kargavad...
Võib-olla olen ma olnud depressioonis kogu oma senise elu... Võib-olla tõesti. Aga ma tean, et olukord saab minna ainult paremaks. Kaotada on küll palju, aga väga palju on ka juba kaotatud. Paljusid asju ei saa enam kaotada. See on tõsiasi, mis teeb edasised valikud lihtsamaks, kuna meid ei piira ega takista enam kõige kaotamise oht. Edasi saab ainult võita nagu objektiivset ajalugu kirjutada püüdvad isikud. Edasi tasub lasta nagualil end kanda.