Anzori Barkalaja: ahistus depressioonis

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

On võrdlemisi ahistav alustada füüsika vaatevinklist teemat, mida ollakse harjunud nägema pigem kliinilise psühholoogia pärusmaana. Kuivõrd depressioon on aga levinud üleilmselt, seda eriti läänemaades, saab sellele keerulisele, aga see-eest ebameeldivale nähtusele otsa vaadata ka füüsikateadlase pilguga. Tõepoolest – füüsikute jaoks on depressioon piisavalt päevakohane, igatahes jagavad nad erialastes foorumites sellest asjakohast teavet, kogemusi ning seisukohti.

Eelkõige näib depressioon kimbutavat doktorante, kellel tuleb heidelda teadusproduktsiooni saavutusspordi miilikivide ja tähtaegadega, ja pidada samal ajal sissisõda omaenese kõhkluste ja motivatsiooniga. Naistel on seejuures probleem võimendatum, kuivõrd mängu tulevad lisaks ka pereelu ning kodused kohustused. Ühiskondlikud ootused on ju inertsist veel ikkagi meestekeskses võimumustris kinni, seetõttu ei toida eeldatav tööjaotus õiglustunnet. Palju abi pole isegi Marie Curie innustavast eeskujust.

Õli valab tulle ka võrdlus täppisteaduse harjumuslikult range loogika ning konkreetse psühhiaatrilise menetluskogemuse, täpsemalt ravivalikute põhjendatuse vahel.