Anzori Barkalaja: ahistus depressioonis

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

• Depressiooniepideemia näitab, et meie maailmamudel on puudulik, midagi on kahe silma vahele jäänud.

On võrdlemisi ahistav alustada füüsika vaatevinklist teemat, mida ollakse harjunud nägema pigem kliinilise psühholoogia pärusmaana. Kuivõrd depressioon on aga levinud üleilmselt, seda eriti läänemaades, saab sellele keerulisele, aga see-eest ebameeldivale nähtusele otsa vaadata ka füüsikateadlase pilguga. Tõepoolest – füüsikute jaoks on depressioon piisavalt päevakohane, igatahes jagavad nad erialastes foorumites sellest asjakohast teavet, kogemusi ning seisukohti.

Eelkõige näib depressioon kimbutavat doktorante, kellel tuleb heidelda teadusproduktsiooni saavutusspordi miilikivide ja tähtaegadega, ja pidada samal ajal sissisõda omaenese kõhkluste ja motivatsiooniga. Naistel on seejuures probleem võimendatum, kuivõrd mängu tulevad lisaks ka pereelu ning kodused kohustused. Ühiskondlikud ootused on ju inertsist veel ikkagi meestekeskses võimumustris kinni, seetõttu ei toida eeldatav tööjaotus õiglustunnet. Palju abi pole isegi Marie Curie innustavast eeskujust.

Õli valab tulle ka võrdlus täppisteaduse harjumuslikult range loogika ning konkreetse psühhiaatrilise menetluskogemuse, täpsemalt ravivalikute põhjendatuse vahel. Õnneks ei otsi füüsikud oma leiutatud universaalset ravi ega tervendavaid kristalle, vaid küsivad eelkõige asjakohaste andmete järele. Eriti inspireerivalt peaks ravimitööstusele seejuures mõjuma füüsikakogukonnas esile tulnud küsimus – kas depressiooni uurimise puhul on küsitud piisavalt õigeid küsimusi?

Kui lähtuda sellest, et füüsika on oma olemuselt asjakohaste ning võimalikult õigete mudelite loomise teadus, saab sealt laenata analoogide otsimise meetodi. Nimepidi on depressioon ju seotud ka teiste eluvaldkondadega. Majandusruumist peaksime teadma suurt depressiooni kahe ilmasõja vahel. Nii nimetatakse kestvat pikaajalist majandustegevuse langust ühes või mitmes majandusvaldkonnas, millega kaasneb suuremahuline töötus. Ühes kõige järgnevaga. Kõlab veenvalt. Vaatame edasi. Bioloogias on depressioon bioloogilise muutuja või elundi funktsiooni vähenemine, selle puudulikkus. Veeteadustes tähendab see põhjavee alanemist ning ökoloogias mingi populatsiooni allasurutud seisundit.

Mida see teadmine meile annab? Annab seda, et me näeme, kuidas väga erinevate protsesside puhul annab endast märku üks tegur – pikaajalise toimega ahistusjõud, mis on tingitud olulise asja puudujäägist. Liikudes selle teadmisega tagasi psühholoogia valda, saame väga lihtsa valemi kõigi depressiooniprobleemide lahendamiseks – tuleb tuvastada, millest on inimesel puudus ning seejärel see puudujääk korvata.

Kellel on majanduslikud raskused, see tuleb suunata rahateenimise võimaluste juurde, vajadusel sotsiaalabi korras. Ajapuuduse küüsis vaevlejad tuleb saata ajaplaneerimise koolitusele või määrata elutreener, peenema nimega life coach. Alati on ju võimalik teha vähem asju, piirduda hädavajalikuga. Juba kliiniliseks kiskunud depressiooni puhul on organismi biokeemia muutunud, sel puhul tuleb patsiendile anda starteriks turgutav tableti- või süstikuur. Ja nii edasi, samas vaimus.

Selle võrgutava mõtte juurde on jõudnud paljud, nii vasakult kui paremalt. Lahenduse lihtsus on nii tugeva tõmbejõuga, et oma viisi õigsuse pärast lüüakse senini tõelahinguid, nii akadeemilises kui ühiskondlikus plaanis. Võim võib seejuures muuta parima tahtmise iseenese vastandiks, nagu seda on kanaarilindudena kaevanduses ennustavalt hoiatanud Huxley, Bradbury, Strugatskid või Zamjatin. Aga kes see ikka kirjanikku kuulab.

Mida see teadmine meile annab? Annab seda, et me näeme, kuidas väga erinevate protsesside puhul annab endast märku üks tegur – pikaajalise toimega ahistusjõud, mis on tingitud olulise asja puudujäägist. Liikudes selle teadmisega tagasi psühholoogia valda, saame väga lihtsa valemi kõigi depressiooniprobleemide lahendamiseks – tuleb tuvastada, millest on inimesel puudus ning seejärel see puudujääk korvata.

Kogemus näitabki, et sellest ei piisa, ükskõik kui palju me depressiivikutega jändame. Veel hullem – meil on levinud ka naeratav depressioon, kus inimesel polegi nagu pealtnäha viga ega millestki puudus. Kuni korraga murdub, kõigi jaoks ootamatult ning keset kõige toredamat pere ja karjääri näidiselu. Depressioon levib lisaks epideemiana teismeliste hulgas ja liigub isegi nooremate laste suunas, kui uskuda psühholoogide ja psühhiaatrite hoiatavaid hüüatusi. Ometi elame ju näiteks Aafrikaga võrreldes vaata et heaoluühiskonnas. Järelikult on meie mudel puudulik ning midagi olulist on jäänud kahe silma vahele.

Puuduvate tegurite otsimisel tasub vaadata analoogsete olukordade juures ilmnevate erisuste järele. Nõukogude Liidu viimases staadiumis, seisakuajal valitses üldises majanduspildis kahtlemata depressioon. Puudus oli elementaarsetest kaupadest ja teenustest. Ometi olid pidulauad lookas ning vannitoad ja kempsud viisakalt sisustatud. Defitsiidimajandus sünnitas terved tutvusvõrgustikud ning lõi asutustes imetegijaist varustajate seisuse. Nutikad ja loovad, „kastist väljas“ lahendused iseloomustasid kõikvõimalikke tegutsemissfääre. Bioloogias on leidlikule kohanemisele üles ehitatud lausa terve evolutsiooniteooria.

Võib-olla on loovus see puuduv jupp, mille lisamisel meie õnne lamp vooluringis särama lööb ja depressiooni pimedusse peletab? Loovus seostub ju enamasti kunstidega ning uuringud on tõesti näidanud muusika ja kujutava kunsti kasulikku mõju meie närvisüsteemile. Mõtte kasuks räägivad erinevad loovusteraapiad, täpsemalt nende populaarsus. Ometi on liiga tihti just loovisikud need, kes anduvad pagemisrefleksidele, olgu siis erinevate ainete abil või suisa enesetapu teel. Ja just need ürgandekamad. Paradoks?

Elusolenditega on nii, et nurka aetuna nad kas püüavad põgeneda, hakkavad vihaselt vastu või lõpuks lepivad. Seda viimast nimetatakse ka õpitud abituseks ja on teada, et sellesse kukkudes kannatused ei kao. Targad elusolendid, ja seda peaks Homo sapiens ju olema, on enamasti osanud leida kohaseima pääsemistee paremasse olukorda. Siiski tundub, et praegusel ajal on inimesed vastakuti sellise ahistusega, millele on raske lahendust leida. Depressiooni levik on niivõrd laialdane.

Kui otsida selle paradoksi võimalikku põhjust, siis ei saa mööda vaadata uuringutes avastatud asjaolust, et loovuse avaldumiseks on tarvis lisaks survejõule ka jõudeaega. Sedamööda jõuame tagurpidi järge ajades depressiooniga sarnanevale nähtusele klassiühiskonna ülemkihtides. Selle nimi on spliin, mida kirjanduses romantiliselt heroiseeriti, nagu näiteks ka tuberkuloosi. Haritud, järelikult mõtlemisega harjunud inimese jõudeaeg tundub olevat depressiooni puhul kurja juur. Nii on tal aega välja selgitada vastu vaatava defitsiidi olemus ning veenduda ahistava olukorra väljapääsmatuses.

Elusolenditega on nii, et nurka aetuna nad kas püüavad põgeneda, hakkavad vihaselt vastu või lõpuks lepivad. Seda viimast nimetatakse ka õpitud abituseks ja on teada, et sellesse kukkudes kannatused ei kao. Targad elusolendid, ja seda peaks Homo sapiens ju olema, on enamasti osanud leida kohaseima pääsemistee paremasse olukorda. Siiski tundub, et praegusel ajal on inimesed vastakuti sellise ahistusega, millele on raske lahendust leida. Depressiooni levik on niivõrd laialdane.

Ometi on meil küllalt eeskujusid, esimesena tulevad pähe näiteks Stephen Hawking või Dalai Lama, kes on olnud ilmselgelt väga massiivse surutise paine all, kuid ikkagi suutnud säilitada (elu)terve vaimu. Kui otsida neis ühisjooni, siis on nendeks lisaks vaieldamatule tarkusele ja loovale vaimule ka vankumatu usk. Usk maailma, oma olemisse selles ja iseendasse.

Siit edasi võikski depressiooniga peitusemängu mängides küsida, et mis asi meid niivõrd vääramatult ahistab ning teeb seda nii heidutavalt, et on röövinud meie usu?