Jaanus Harro: depressiooni tähendusest neurobioloogi pilguga

Foto: Markus Tamm, fotograaf Margus Ansu/Postimees

Depressioonil on meditsiinis määratletud ruum, laiemas maailmas – märksa rohkem ruumi ja vähem määratlust. Neurobioloog teab depressioonist ühtpidi vaadates õige vähe ja teistpidi vaadates rohkem kui paljud teised. Kuidas nii? Depressioon, mis huvitab inimesi, on inimestel esinev depressioon, eriti veel iseenda oma. Eriti sellest viimasest ehk üksikisiku depressioonist ei tea neurobioloog peaaegu midagi. Paistab, et depressiooni juurde on ajus palju erinevaid molekulaarseid radasid. Kui koondame patsiendid, kelle seisund pikema aja vältel psühhiaatrilised depressioonikriteeriumid välja annab, ja võrdleme neid teiste inimestega, siis näeme ajus statistiliselt üht-teist erinevat.

Paraku ainult statistiliselt ja nii väikese seletusjõuga, et depressiivse häire diagnoosimisel neid teadmisi ei kasutata.

Mida neurobioloog siis depressioonist teab? Ta arvab teadvat paljugi, mis aju ülesehituses ja talitluses depressiooni tekkimisele kaasa aitab. Kuid need teadmised on algupäraselt uuringutest mitmesugustel loomadel, ning inimeste ja teiste loomade psüühika ühisosa otsimine käib paratamatult kaudsete, järeldavate meetoditega. Selliseid teadmisi võib uskuda küll, neile on üles ehitatud meie tänapäevane depressiooniravi.

Kuid mida see tähendab, et ravimid, mis ravivad inimestel depressiooni, annavad katseloomadele manustatuna ennustatavaid tulemusi ja, vastupidi, loomkatsed aitavad inimestele ravimikandidaate valida?