Mudlum: mina ja mu tõbi, kes neid suudaks lahuta

Foto: Markus Tamm, fotograaf Madli Lippur

Mina teadagi ei ole ei filosoof, psühholoog ega mitte mingit sorti vaimse tervise ekspert. Seega palun kõike järgnevat võtta vaid kui mõlgutust etteantud teemal, millega paraku on pea kõigil inimestel kokkupuuteid. Kuigi märksõna on depressioon, kavatsen käsitleda vaimset tervist laiemalt, sest nagu me kõik teame, pole ju päris normaalset inimest tegelikult olemas. Või on?

Siit tulebki kõiksugu hinge- ja vaimuhädade suurim mütoloogiline aspekt: kuidas me teame, et meie sõber, tuttav, isa-ema, õde-vend, poeg või tütar on haigeks jäänud? Või mis rääkida teistest inimestest, kuidas teame me ise, et meiega ei ole kõik enam korras? Kas see, et novembrikuus on alaliselt hämar nagu varjudemaal ja me ei viitsi eriti midagi teha, rohkem tahaks lösutada ja midagi põske pista, on täitsa normaalne või ikkagi tibake haiguslik? Meie mentaalsus on ju otseselt sõltuv ilmast. Niipea kui päike ennast natukegi näitab, läheb korrapealt tuju paremaks. Aga valgetel öödel, kui linnulaul ja toomingalõhn magada ei lase, kui kõik on nii hingematvalt ilus, siis on omaenese viletsust veel eriti raske kanda.