E, 28.11.2022

juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: pardi piirid

Hardo Pajula
, EBSi vaba majandusmõtte professor
Hardo Pajula: pardi piirid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Veebipilt Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„„Just see pilt väärtusvabast, eesmärgitust ja teadvusetust mateeriast, mis käitub talle pealesurutud väliste seaduste järgi – pilt mehaanilisest universumist – on see, mida ma nimetan „teaduslikuks materialismiks“. See on lähtekoht, mida ma pean teaduse tänase arengutaseme jaoks täiesti sobimatuks.“ – Ja seejärel, nagu näete, viskab ta kinda Descartes’ile.“ Nii kõneleb inglise filosoof Arthur F. Holmes klipis „Usk looduskorda on sügavama usu erijuhtum“, mille ma panin seltsi YouTube’i kanalile 2018. aasta suvel.

Kõnealune klipp on lõigatud loengust, mille Holmes pühendas Briti-Ameerika filosoofile Alfred North Whiteheadile. Konkreetselt käib jutt Whiteheadi 1925. aastal ilmunud raamatust „Teadus ja moodne maailm“. Ma olin Whiteheadini jõudnud mõned kuud varem. Nime olin kuulnud ennegi, aga üle tähelepanukünnise tõi ta minu jaoks Rupert Sheldrake’i suurepärane loeng „Taasavastades Jumalat“. Sheldrake’i sõnul ütles 17. sajandi teadusrevolutsioon lahti animistlikust loodusfilosoofiast, mille järgi universum kujutas endast elusorganismi. Elavateks ja hingestatuteks peeti ka selle koostisosi – loomi, taimi ja taevatähti. Mehhanitsistliku loodusfilosoofia alusepanija, prantsuse filosoofi René Descartes’i järgi ei sarnane universum aga mitte organismi, vaid kellavärgiga. Tähed ei erine põhimõtteliselt asfaldist; loomad ja taimed pole elusolendid, vaid mehhanismid, kus üks hammasratas lükkab teise liikuma.

„Teadus ja moodne maailm“ on väljakutse Descartes’ile. Whiteheadi sõnul ei ole teaduslik materialism iseenesest vale. Kui me keskendame kogu oma tähelepanu üht liiki tõsiasjadele ja kisume nad välja nende laiemast suhetevõrgustikust, selgitab see maailma pea perfektselt. „Materialistliku skeemi kitsas tõhusus oli selle ülekaaluka metodoloogilise edu peamine põhjus,“ kirjutab Whitehead. Sheldrake peab Whiteheadi esimeseks kvantrevolutsiooni kaugemaid tagajärgi mõistnud mõtlejaks. „Aeg, ruum, aine, mateeria, eeter, elekter, mehhanism, organism, konfiguratsioon, muster, funktsioon – kõik need mõisted nõuavad ümbermõtestamist. Mis mõte on rääkida mehaanilisest selgitusest, kui me ei saa enam aru, mida me mehaanika all silmas peame,“ kirjutab Whitehead „Teaduses ja moodsas maailmas“. Kui part ei koosne enam füüsikalis-keemilistest hammasratastest, vaid tõenäosusjaotustest – s.o puhtmentaalsetest konstruktsioonidest –, siis on meie maailmapilt tõesti põhjapanevalt muutunud; kasvõi juba selle poolest, et me ei saa enam täpselt aru, kus lõppeb part ja algab mittepart.

Sheldrake’i sõnul on Whitehead 20. sajandi kõige huvitavam panpsühhistlik filosoof. Panpsühhism on seesama loodusfilosoofia, millest Descartes 17. sajandil lahti ütles. See kujutab endas animismi tagasitulekut uues kuues. Kvantrevolutsiooni eelses füüsikas peeti aatomeid jagamatuteks aineosakesteks, mida võib võrrelda piljardikuulidega, sõna „aatom“ tuleb kreekakeelsest adjektiivist atomos (’jagamatu’). Kvantteooria näitas, et tegelikkuse põhi on laineline, elektronid ja teised tsibipudinad ei ole aatomist veel väiksemad kivikõvad pallikesed, vaid lained – ajas kulgevad protsessid.

Whiteheadi organismifilosoofia on lahutamatult seotud tema arusaamaga, et maailm ei kujuta endast mitte asjade, vaid sündmuste kogusummat. Igal sündmusel on algus ja lõpp ning ajaline suund. Seetõttu on part põhimõtteliselt samasugune sündmustekobar nagu elektron. „Teadus puutub kokku uue aspektiga, mis pole ainuüksi füüsikaline ega ainuüksi bioloogiline. Teaduse uurimisobjektiks saavad organismid. Bioloogia uurib suuremaid organisme, füüsika väiksemaid organisme,“ kirjutab Whitehead „Teaduses ja moodsas maailmas“.

„Ta kirjutab kohati väga veenvalt,“ ütleb Whiteheadi tsiteeriv Arthur F. Holmes eelmainitud videoklipi lõpus. See on tõesti nii. Kes teisi nõusse tahab rääkida, peab suutma kõneleda ja kirjutada, sest kuigi uskuda saab ka faktidesse ja valemitesse, usume eelkõige lugudesse, ütleb selle lehe mütoloogianurgas maalikunstnik Vano Allsalu.

Märksõnad
Tagasi üles